Thomas seisis mitu sekundit liikumatult.
Tema käes ei olnud inimjäänused.
Ega vana relv.
Vaid kummaline, muda sisse mattunud metalleseme, mida esmapilgul oli võimatu ära tunda. Kui ta seda edasi puhastas, tulid nähtavale klaasplaat ja seejärel roostes vaskraam.
– See ei saa tõsi olla… – sosistas ta.
See oli vana merekompass.
Arvutusmasinad ja abivahendid
Mitte tänapäevane kompass, vaid raske, käsitsi valmistatud navigatsiooniseade, mille kaanele olid graveeritud väikesed kaunistused. Kuigi aeg oli seda kõvasti kahjustanud, oli keskel endiselt loetav üks aastaarv:
1894.
THOMAS TEADIS KOHE, ET TA OLI LEIDNUD MIDAGI ERILIST.
Kodus puhastas ta seadet ettevaatlikult edasi. Kui tal õnnestus see täielikult avada, märkas ta, et tagakaas oli ebatavaliselt paks.
Ta vajutas sellele õrnalt.
Avanes peidetud kamber.
AVASTA ROHKEM
Kompassid
Kassid
Matused ja leinajuhtumid
Sees lebas väikeseks volditud, vahaga suletud paberitükk.
Paber oli imekombel kuivaks jäänud.
Kui ta selle ettevaatlikult lahti voltis, ilmusid nähtavale käsitsi joonistatud kaart ja mõned read. See ei rääkinud aardest, vaid ammu uppunud kalalaevast, mille meeskond oli tormi ajal kadunuks jäänud. Märkme kohaselt oli kapten jäädvustanud laeva viimase asukoha lootuses, et kunagi leiab keegi selle üles.
Thomas ei hoidnud leidu enda teada.
TA TEAVITAS KOHALIKKU MERENDUSMUUSEUMI.
Mõni nädal hiljem saabusid eksperdid märgitud piirkonda. Uurimise käigus leidsid nad tõepoolest uppunud laeva jäänused, mida oli rohkem kui sada aastat asjatult otsitud.
Lugu levis üle kogu riigi.
Kompass paigutati muuseumisse ning selle kõrvale pandi väike silt:
Arvutusmasinad ja abivahendid
„Ühe tavalise kalamehe uudishimu aitas lahendada rohkem kui sada aastat vana mõistatuse.“
Thomas aga ütles ajakirjanikele alati sama:
– Ma ei otsinud aaret. Läksin lihtsalt kalale.
Ja tänapäevani arvab ta, et mõnikord ei kuulu kõige erakordsemad avastused neile, kes neid otsivad…
vaid neile, kes on lihtsalt piisavalt uudishimulikud, et veel kord roostes traadist kinni tõmmata.
