Hiljem ei oleks keegi suutnud seletada, kuidas nad nii kaugele jõudsid.
See oli küsimus, millele päästjad pidid vastuseid otsima nädalate kaupa — istudes erakorralise meditsiini osakondades, haigla koridorides, köögilaual, kus inimesed üritavad paika panna asju, mida ei saa kuskile mujale panna. Kuidas 31-aastane naine, kes oli rase 36. nädalal, sattus neli kilomeetrit tähistamata rajalt kõrvale, heinapõllule, mida ei leidnud ükski kaasaegne kaart, koos oma kuueaastase tütrega, signaalita ja loojanguga.
Vastus oli lihtne — ja ei selgitanud midagi:
Nad olid eksinud.
Nad olid läinud kõndima tuttavat marsuudil, metsas, mida olid külastanud kümneid kordi, oktoobrikuu päeval, millel oli kutse kõndimiseks — jahe, kuldne, päikesevalgus, mis tungis puude vahelt sellise nurga all, et kõik tundus mõistlikum, kui see tegelikult oli.
Sofia oli pannud väikese seljakoti vett ja toitu täis. Lucia nõudis, et kannaks oma pudelit — punast, millel oli väike karu, kuigi see oli liiga raske tema kuueaastastele kätele.
Siis nad hoodsid kõrvale.
Lihtsalt et näha, kuhu see viib.
Ja see kõrvalepõige viis järgmise juurde, valgus muutus enne kui Sofia jõudis mõista, et see oli muutunud, ja kui ta vaatas oma telefoni, keerles kaart laadimisratast, mis tähendab, et GPS otsis neid — kuid ei leidnud ikka veel.
See oli kaks tundi tagasi.
**Osa I: Mida teadis Sofia**
Enne rasedust oli Sofia Reyes üks neid naisi, kes ei sattunud paanikasse.
Erakorralise meditsiini õde kaheksa aastat — amet, mis muudab seda, kuidas reageerida stressile. Õpid mõistma olukordi sekunditega, tegema otsuseid osalise teabe põhjal, hoides oma häält rahulikuna, samal ajal kui kellegi keha laguneb sinu ees.
Ta teadis paanikast.
Ta oli seda näinud sadades silmades.
Ta teadis, et see muudab head otsused halbaks, kitsendab nägemist just siis, kui see peaks olema laialdane, kiirendab keha, kui vajalik on aeglus.
Ta teadis seda kõike.
Ja siiski — istudes langenud puutüvel heinapõllul, kokkutõmmetega, mida ei saanud enam ignoreerida, ja Lucia kõrval, liiga laialt avatud silmadega — paanika oli juba kohal.
Mitte vali.
Kõige hullem.
Vaikne.
See, mis elab teadmiste vahel, mida tead, ja selle vahel, mida ei saa teha nende teadmistega.
Kokkutõmbed olid kaheksa minuti kaugusel.
Kolmekümne kuus nädalat ei olnud liiga vara — aga see oli liiga vara.
Nad olid kilomeetreid eemal teest, signaalita ja võib-olla tunni jooksul päikesevalgust.
Keegi ei teadnud, kus nad on.
Tema abikaasa Daniel oli Madridis. Ta teadis, et ta on jalutamas, kuid mitte kus. Ta ei olnud oma asukohta jaganud.
Lihtsalt jalutuskäik.
Ja siis kõik see viis ühe järelduseni.
Ja sel hetkel oli see kõige hirmutavam, mida ta kunagi oli mõelnud.
**Osa II: Kokkutõmme**
Järgmine tuli neli minutit hiljem.
Sofia luges — automaatselt, nagu õed teevad, isegi kui ülejäänud meel on täis õudust.
Neli minutit.
Ta kummardus ettepoole, hingates nagu oli õpetanud teistele naistele — aeglaselt sisse, veelgi aeglasemalt välja.
Lucia surus end tema vastu.
— Ema, kas sa nutad?
— Tean, kallis.
— Kas see teeb väga haiget?
— Natuke.
Paus. Hingetõmme.
— Väga.
Lucia ei öelnud midagi.
Siis pani ta käe tema seljale.
Ja jäi sinna.
Sofia kattis selle väikese käe oma käega.
Kokkutõmme läks mööda.
Mets vaikis nagu ikka, kui tuul peatub.
Ja siis tõstis Sofia pilgu.
**Osa III: Hunt**
Ta seisis heinapõllu ääres.
Ta ei olnud kuulnud, kuidas ta tuli.
Suur. Hall. Täiesti liikumatu.
Vaatas teda.
Ei ähvardavalt.
Ei juhuslikult.
Lihtsalt… ettevaatlikult.
Lucia surus veel rohkem tema vastu.
Sofia ei liikunud.
Hunt ka mitte.
Ja selles vaikuses juhtus midagi — midagi, mida ta ei oleks kunagi suutnud selgitada.
Ta sosistas:
— Palun… aita mind.
Mets ei vastanud.
Hunt ei vastanud.
Aga ta ei läinud ka ära.
Ta seisis kaks sekundit.
Siis muutus midagi tema hoiakus.
Otsus.
Ja ta pööras ümber.
Ja jooksis minema.
**Osa IV: Üksindus**
Sofia ulatas käe tühja kohta.
— Palun! Ära jäta mind!
Mets neelas ta hääle.
Lucia sosistas tema nime.
Kokkutõmbed tulid tagasi kolme minuti pärast.
Tund hiljem jäi kõik killustatud mälestusteks — laps, kes laulab; käed, mis töötavad automaatselt; tuul; valgus.
Ja siis — heli.
**Osa V: Mis tuli hundilt**
Hääled.
Kiired sammud.
Raadiod.
Esimene inimene oli oranžis vestis.
— Me leidsime teie jälje. Kiirabi tuleb 12 minuti pärast.
Ta vaatas tema kõhtu.
— Kui kaugel on kokkutõmbed?
— Kolm minutit.
— Kes teid leidis? — küsis Sofia.
— Jahimees. Ütles, et hunt tuli metsast välja ja jooksis otse tema juurde.
Paus.
— Hundi ei tee seda.
**Osa VI: Sünnitus**
Beebi sündis heinapõllul.
Ei haiglas.
Ei ettevalmistatud tingimustes.
Metsas.
Poiss.
Nutuga, mis lõhkus vaikuse.
Sofia hoidis teda esimesed minutid.
Lucia sosistas:
— Mis nime ta saab?
Sofia vaatas metsa poole.
— Ma ei tea veel.
— Kutsume teda Huntiks.
Ja Sofia naeratas.
— Jah. Võib-olla.
Nad nimetasid ta Mateo’ks.
Aga Lucia kutsus teda pikalt Hundi järgi.
Ja Sofia mäletas alati üht:
mitte seletust, vaid tunnet — et midagi metsas oli neid kuulnud.
Ja oli vastanud.
