Poisi ema ei lasknud tema käest lahti.
– Kas sa tunned pilooti?
– Mitte teda – vastas poiss. – Kella.
Lennuk raputas taas.
Lennusaatja pistis pea piloodikabiini ning tõmbas koos kahe reisija abiga teadvusetu mehe välja. Ta hingas, kuid ei reageerinud.
Teine piloot lebas näoga armatuurlaual.
Raadiost kostis katkendlik hääl.
Poiss astus ukse juurde ja heitis pilgu juhtimisseadmetele.
– LÜLITAGE AUTOPILOOT SISSE! PAREMPOOLSES LÜLITIRIVIS, KAHE VALGE NUPU VAHEL!
Lennusaatja kõhkles.
– Kust sa seda tead?
– Sest ma harjutasin kuude kaupa sama tüüpi lennukiga.
Tema ema vaatas teda umbusklikult.
Siis rääkis poiss lõpuks tõtt.
Tema isa, kellest ema oli aastaid tagasi lahku läinud, töötas ühes koolituskeskuses lennukimehaanikuna. Pärast lahutust said nad harva kohtuda, mistõttu viis isa poisi nädalavahetustel salaja simulaatoriruumi.
Alguses nad lihtsalt mängisid.
HILJEM ÕPETAS ISA TALLE MÕÕDIKUTE ALUSEID, RAADIO KASUTAMIST JA SEDA, KUIDAS AUTOPILOODIGA KÕRGUST HOIDA.
– Ta ütles, et ma ei räägiks sellest – tunnistas poiss. – Ta kartis, et ema ei lubaks mul enam tema juurde minna.
– Aga mis on sellel kellaga pistmist? – küsis ema.
Poiss osutas teadvusetule piloodile.
– Isa andis selle talle. Ma nägin seda fotol.
Lennusaatja otsis läbi piloodi pintsaku ja leidis tema isikutunnistuse.
Sellel ei olnud selle kapteni nimi, kes pidi algselt lendu juhtima.
Mees oli sattunud lennukisse viimasel hetkel varupiloodina.
TA OLI POISI ISA ENDINE KOLLEEG.
Raadiost kostis lõpuks selge lennujuhi hääl.
– Kas keegi pardal kuuleb meid?
Poiss pani kõrvaklapid pähe.
– Kuuleme. Mõlemad piloodid on teadvuseta. Autopiloot hoiab lennukit.
Lennujuht vaikis mõne sekundi.
– Kes räägib?
– Üks reisija.
– KUI VANA SA OLED?
– Kaksteist.
Reisijate seas hakkasid mitmed inimesed nutma.
Lennujuht ei hakanud aga vaidlema. Ta andis lühikesi ja täpseid juhiseid. Reisijate seast tuli ette ka pensionil sõjaväelane, kes oli varem lennukite instrumentidega töötanud, ning istus poisi kõrvale. Kumbki neist poleks üksi hakkama saanud, kuid koos suutsid nad maapealse juhtimise juhiseid järgida.
Maandumisele eelnenud minutid tundusid lõputud.
Poisi käed värisesid, kuid ta ei eemaldanud pilku näidikutelt.
– Nüüd ma kardan – sosistas ta.
Tema ema astus tema taha.
– SEE POLE MIDAGI HALBA. LIHTSALT ÄRA JÄÄ SELLE HIRMUGA ÜKSI.
Instrumente käsitses pensionil sõjaväelane, poiss aga edastas lennujuhi juhiseid.
Lennuk maandus tugeva põrutusega.
Ühe ratta juurest tõusis suitsu, kuid lennuk jäi rajale.
Kui nad lõpuks peatusid, plaksutasid ja nutsid reisijad ning kallistasid üksteist.
Hiljem selgus, et piloodid olid halva enesetunde saanud vigasest ventilatsioonisüsteemist lekkinud gaasi tõttu. Poiss ei „juhtinud” lennukit üksinda maandumiseni.
Kuid tema tundis näidikud ära, aitas luua ühenduse lennuki ja maapealse abi vahel ning jäi piisavalt rahulikuks, et ka teised suutsid tegutseda.
Haiglas rääkis teadvusele tulnud kapten, et sinise kella oli talle tõepoolest andnud poisi isa.
POISI ISA OLI AASTAID VAREM TÖÖKOJAS JUHTUNUD ÕNNETUSE KÄIGUS KA TEMA ELU PÄÄSTNUD.
Poisi ema ei olnud sel õhtul vihane sellepärast, et poiss oli saladust hoidnud.
Vaid sellepärast, et kaks täiskasvanut olid oma konflikti keskele jätnud lapse.
Hiljem kehtestasid nad uue reegli.
Perekonnas ei tohtinud enam olla ohtlikke saladusi.
Poiss jätkas lennunduse õppimist, kuid nüüd ametlikult ja päris instruktoriga.
Sest sel päeval ei tõestanud tema vaprust mitte see, et ta ei kartnud.
Vaid see, et kui ta lõpuks kartma hakkas, ei püüdnud ta ikkagi kõike üksi lahendada.
