Vaatasime jahmunult ekraani.
Greg ei kasutanud ainult meie mullivanni.
Ta võttis lillepoti alt välja ka meie maja küljele peidetud varuvõtme.
Ta avas tagaukse.
Mõni minut hiljem tuli ta tagasi, käes pabertaldrikud, klaasid ja jääga täidetud ämber.
Ta liikus meie maja ümber, nagu oleks tema selle omanik.
Daniel kargas vihaselt püsti.
– See ei ole esimene kord.
Tal oli õigus.
Järgmisi salvestisi üle vaadates selgus, et kuude kaupa juhtus peaaegu igal teisel nädalavahetusel sama asi.
Ühel korral tähistas ta isegi oma sünnipäeva meie juures.
Oma külalistele ütles ta:
– Omanikud reisivad pidevalt.
Nad ei saa sellest niikuinii teada.
Järgmisel päeval lasime paigaldada uued lukud.
Kuid me ei öelnud sellest kellelegi.
MUL OLI PAREM MÕTE.
Järgmisel nädalavahetusel teesklesime taas, et sõidame ära.
Sõitsime autoga tänavalt välja ja parkisime mõne kvartali kaugusel.
Kell kaheksa õhtul kõndisime tagasi.
Kõik juhtus täpselt nii, nagu olime arvanud.
Greg ja tema perekond ronisid taas üle aia.
Nad valmistusid naerdes.
Kui kõik olid end kuumas vees mugavalt sisse seadnud, vajutas Daniel telefonil üheleainsale nupule.
AIA PROŽEKTORID LÜLITUSID SISSE.
Samal hetkel hakkasid kõlarid tööle.
– Naeratage kaamerasse! Salvestis salvestatakse otseülekandena. Politseid ja omanikke on teavitatud.
Puhkes paanika.
Greg hüppas veest välja nii järsult, et oleks peaaegu kukkunud.
Tema külalised püüdsid kiirustades oma asju kokku korjata.
Siis astusime meie terrassile.
– Tere õhtust! – ütlesin rahulikult.
KÕIK JÄÄSID KANGESTUNULT SEISMA.
Greg hakkas kokutama.
– Me… me arvasime, et…
– Et see ei tule kunagi välja? – küsis Daniel.
Greg langetas pilgu.
Mõne minuti pärast saabusid politseinikud.
Näitasime neile kaamerasalvestisi, mis dokumenteerisid kuude kaupa loata sissetungimisi.
Lõpuks tunnistas Greg, et nad olid juba rohkem kui aasta jooksul regulaarselt meie aeda sisse tulnud.
NAD EI KASUTANUD AINULT MULLIVANNI.
Nad tarbisid elektrit ja vett ning olid varuvõtme abil mitu korda ka majja sisenenud.
Pärast politseiasja pidi Greg hüvitama tekitatud kahju, lukkude vahetamise kulud ja suurenenud kommunaalarved.
Mõni kuu hiljem kolis perekond ära.
Sellest ajast peale on meil uued naabrid.
Ja iga kord, kui me õhtul oma mullivanni istume, küsib Daniel alati naeratades:
– Meie oleme ju seekord tõesti kutsutud külalised?
Mina vastan talle iga kord samamoodi:
– Jah.
Lõpuks saame tõepoolest omaenda aias puhata.
