Karbi sees oli foto.
Mitte midagi muud.
Ainult foto.
Ometi pani see mind karjuma.
Sest fotol oli minu abikaasa.
Minu poja isa.
See mees, kelle me kaks aastat tagasi maha matsime.
Mu käed värisesid.
MU POEG LIHTSALT VAATAS FOTOT.
– See on isa…
Pildi tagaküljele oli kirjutatud number.
Ainult see.
Lihtsalt number kaks.
Politsei saabus kakskümmend minutit hiljem.
Tänav suleti.
Naabreid tuli aina juurde.
KÕIK HAKKASID ARVAMA JA SPEKULEERIMA.
Lõpuks otsustasid politseinikud, et avame järgmise karbi nende juuresolekul.
Teises karbis oli veel üks foto.
Minu abikaasa.
Seekord haigla ees.
Tagaküljel:
Kolmandas karbis oli jälle uus pilt.
Neljandas samuti.
LUGU HAKKAS AEGLASELT KOKKU SOBITUMA.
Iga karp oli üks osa millestki.
Millestki, mida mu mees polnud meile kunagi rääkinud.
Üheteistkümnenda karbi juures ma juba nutsin.
Kahekümnenda juures vaatasid isegi politseinikud üksteisele arusaamatu pilguga otsa.
Kolmekümnenda juures tuli välja kiri.
See polnud mulle.
See oli minu pojale.
MU ABIKAASA KÄEKIRJAGA.
„Kui sa seda loed, siis tähendab see, et keegi rääkis sulle lõpuks selle loo.”
Mu poja käsi värises.
Me lugesime edasi.
Selgus, et aastaid tagasi töötas mu abikaasa vabatahtlikuna ühes heategevusorganisatsioonis.
Ta aitas peresid, kes olid kaotanud oma kodu.
Seal kohtas ta üht noort naist.
Seda naist.
SEDA RASEDAT NAIST.
Mu abikaasa oli kunagi päästnud tema elu.
Kui naine oli kaotanud kõik.
Korteri.
Töö.
Lootuse.
Mu mees aitas tal uuesti alustada.
Ta ei küsinud selle eest kunagi midagi.
TA EI RÄÄKINUD SELLEST KUNAGI.
Viimane, neljakümne seitsmes karp jäi alles.
Kõik seisid selle ümber.
Mu poeg avas selle.
Sees oli paks ümbrik.
Ja vana sinine vihmavari.
Kuiv.
Korralikult kokku volditud.
MU POJA SILMAD TÄITUSID PISARATEGA.
Ümbrikus oli kiri.
Sellelt rasedalt naiselt.
„Ma ei tundnud teie perekonnanime kohe ära. Kui teie poeg mulle vihmavarju andis, nägin ma tema nime. Sama nime, mis päästis mu elu aastaid tagasi.”
Naine kirjutas, et ilma mu abikaasa abita poleks ta tõenäoliselt enam elus.
Nüüd oli ta edukas ettevõtja.
Tal oli oma perekond.
Ja laps oli sündimas.
JA KUI TA MÕISTIS, KELLE POEG TEMA EES VIHMA KÄES SEISIS, EI SUUTNUD TA LIHTSALT VIHMAKEPI TAGASTADA.
Sellepärast ta korraldas kõik.
Need 47 vihmavarju.
Need 47 karpi.
Sest täpselt 47 inimest oli mu abikaasa selle organisatsiooni kaudu aidanud.
Ja iga karp sisaldas ühe inimese lugu.
47 elu.
47 uut võimalust.
47 TÕENDIT SELLE KOHTA, ET MU ABIKAASA MUUTIS PALJU ROHKEMATE INIMESTE ELU, KUI ME KUNAGI TEADSIME.
Kirja viimane lause oli lihtne.
„Teie poeg tegi sama, mida tema isa tegi aastaid tagasi. Ta aitas võõrast inimest ajal, mil keegi teine ei peatunud.”
Mu poeg surus vihmavarju nuttes enda vastu.
Ja mina mõtlesin esimest korda pärast oma mehe surma mitte kaotusele.
Vaid sellele, millise pärandi ta endast maha jättis.
Ja sellele, et mu pojast oli saanud täpselt samasugune inimene.
Võib-olla sellepärast algaski kõik üheainsa vihmavarjuga.
