Ülekuulamisruumis lõi uurija käega vastu lauda.
– Kuus kuud olete te iga päev piiri ületanud. Mida te smugeldasite?
Mees ohkas väsinult.
– Mitte midagi.
– Siis miks te iga päev üle piiri käisite?
Järgnes pikk vaikus.
Lõpuks langetas ta pea.
– Sest ma teadsin, et te kontrollite alati ainult lasti.
UURIJAD VAATASID TALLE ARUSAAMATULT OTSA.
– Mida te sellega mõtlete?
Mees naeratas kibedalt.
– Iga kord kontrollisite te tunde telliseid… laudu… veoauto kasti.
Aga üht asja ei kontrollinud te kunagi.
– Mida?
– Veoautot ennast.
Toas langes vaikus.
– MILLIST VEOAUTOT?
– Kõiki neid.
Uurija nägu muutus kahvatuks.
– Kuidas nii?
Mees toetus toolile tagasi.
– Ma ei tulnud üle piiri kunagi sama veoautoga.
Igal hommikul viisin üle piiri erineva, kuid samasuguse välimusega vana veoauto.
PRAHT OLI VAID NENDE TÄHELEPANU HAJUTAMISEKS.
TE ARVASITE ALATI, ET KAUP ON LASTI SEES.
Aga…
KAUP OLI ISE VEOAUTO.
Keegi ruumis ei öelnud midagi.
– Teisel pool piiri müüsin ma veoauto maha.
Seal oli see palju rohkem väärt.
Koju tulin bussiga tagasi.
Järgmisel päeval ostsin siit jälle ühe odava vana veoauto…
JA KÕIK ALGAS UUESTI.
Uurijad vaatasid uskumatult teineteisele otsa.
Kuus kuud.
Iga päev.
Nad peatasid sama mehe.
Kontrollisid sama lasti.
Ja selle aja jooksul ei märganud nad kordagi…
et tegelikult eksportis ta kogu sõidukit ennast.
Üks tolliametnik hoidis lihtsalt peast kinni.
– Ja meie laadisime iga päev tundide kaupa telliseid maha…
Mees naeratas kergelt.
– Täpselt seda ma ootasingi.
Kui inimene otsib midagi väga kindlalt…
siis mõnikord ei märka ta just seda, mis on kogu aeg otse tema silme ees.
