Elliott naeratas rahulolevalt.
– Mis tingimus see on? – küsis ta.
Vaatasin talle rahulikult otsa.
– Kõigepealt läheme advokaadi juurde.
– Milleks?
– Sest enne, kui ma kellegi „ära saadan”, tahan meie ühised asjad ametlikult lõpetada.
Ta ei saanud aru.
– MILLISED ÜHISED ASJAD?
– Pulmad.
Pulmaeelarve
– Ühine pangakonto.
– Korteri broneerimistasu.
– Ja loomulikult kihlus.
Naeratus kadus tema näolt.
– Oota… millest sa räägid?
– Sa ütlesid, et keegi peab minema.
Ta noogutas.
– Just.
– Sul oli õigus.
Tõusin püsti.
– Aga lahkuma ei pea minu viieaastased vennad.
– Sina pead minema.
Alguses hakkas ta naerma.
– Ära nüüd…
– Sa teed nalja.
– Ei.
Viisin sõrmuse tema ette.
Panin selle aeglaselt lauale.
– Pulmad jäävad ära.
Naeratus kadus tema näolt täielikult.
– Üks hetk…
– Kas sa tõesti viskad mu kahe lapse pärast välja?
– Ei.
Vastasin rahulikult.
– Ma lähen sinust lahku sellepärast, et sa näitasid just praegu, milline inimene sa tegelikult oled.
Ta ei osanud midagi öelda.
Ta lihtsalt seisis seal.
– Ma tahtsin abielluda mehega, kes peab ka minu perekonda enda omaks.
– Aga sina nägid kahte väikest poissi…
– Kes olid just oma vanemad kaotanud.
– JA SINU ESIMENE MÕTE OLI NEIST VABANEDA.
Ta langetas pilgu.
– Mina lihtsalt…
– Ei.
Tõstsin käe.
– Ära püüa seda selgitada.
Sest sellele pole mingit õigustust.
Mõne minuti pärast pakkis ta oma asjad kokku.
KUI TA UKSEST VÄLJUS, PÖÖRDUS TA VEEL KORD TAGASI.
– Sa hakkad seda veel kahetsema.
Naeratasin.
– Ma ei usu.
– Pigem kasvatan üksi üles kaks imelist väikest poissi…
– kui elan koos inimesega, kes oleks valmis omaenda perekonna hülgama.
Uks sulgus.
Ja koos sellega lõppes ka üks mu elu suurimaid eksimusi.
MÕNI KUU HILJEM ALUSTASIME AEGLASELT UUT ELU.
See polnud lihtne.
Oli unetuid öid.
Pisarad.
Hirmud.
Aga oli ka naeru.
Mu kaks nooremat venda hakkasid taas naeratama.
Nad said jälle lihtsalt lapsed olla.
ÜHEL ÕHTUL PUGES NOOREM VEND DIIVANIL MINU KÕRVALE.
– Sa ei jäta meid ju kunagi maha?
Kallistasin neid mõlemaid.
– Mitte kunagi.
– Seda ma luban.
Aasta hiljem sain kutse.
Elliotti pulma.
Ma ei suutnud seda uskuda.
NAERATADES KIRJUTASIN PABERI TAGAKÜLJELE AINULT NEED SÕNAD:
„Aitäh, et näitasid mulle õigel ajal, kes sa tegelikult oled. Minu jaoks oli see parim pulmakingitus, mida ma kunagi saanud olen.”
Pulmaeelarve
Saadsin kutse tagasi.
Vastust ei tulnud kunagi.
Ja sel päeval ei mõelnud ma juhtunust kui kaotusest.
Vaid kui parimast otsusest, mille ma kunagi teinud olin.
Sest perekond ei ole koorem.
Perekond on need inimesed, keda sa ei jäta üksi isegi siis, kui olukord on kõige raskem.
