Lugesin järgmist lauset vähemalt viis korda.
Ikka ei suutnud ma seda uskuda.
„Kui sa seda loed, siis on aeg sul oma emaga kohtuda.”
Kiri kukkus mu käest.
Minu emaga?
Sellel naisel polnud sellest aimugi.
Ma ei olnud talle sellest kunagi üksikasjalikult rääkinud.
Ta teadis ainult seda, et mind jäeti imikuna maha.
Ainult seda.
Mu käed värisesid.
– Kas see on mingi eksitus?
Advokaat raputas aeglaselt pead.
– Ei.
– Kust ta seda teadis?
– Sest tema palus mul seda uurida.
Maailm minu ümber jäi seisma.
SELLEST TULI VÄLJA, ET AASTAID TAGASI OLI MU NAABRANNA ALUSTANUD SALAJA UURIMIST.
Kui ta kuulis minu lugu.
Kui ta sai teada, et mul pole kedagi.
Ja et kogu oma elu olin kandnud endas sama küsimust.
Miks mind maha jäeti?
Kirjas oli ka aadress.
Teine linn.
Sadade kilomeetrite kaugusel.
KOLM PÄEVA HILJEM SÕITSIN SINNA.
Teel olles mõtlesin tuhat korda ümber pöörata.
Mis siis, kui ta ei taha mind näha?
Mis siis, kui ta mind isegi ära ei tunne?
Mis siis, kui ma saan jälle haiget?
Aadress viis mind väikese raamatupoeni.
Istusin mitu minutit autos.
Lõpuks astusin sisse.
LETI TAGA SEISIS HALLIPÄINE NAINE, KES KORRALDAS RAAMATUID.
Kui ta mulle otsa vaatas, jäi ta liikumatuks.
Nagu oleks ta näinud kummitust.
Raamat kukkus tema käest.
– James?
Mu süda seiskus.
Me polnud kunagi kohtunud.
Ta polnud mind kunagi näinud.
Ometi teadis ta.
Ta teadis kohe.
Järgmisi minuteid mäletan vaevu.
Me mõlemad nutsime.
Me mõlemad värisesime.
Ja lõpuks rääkis ta mulle tõe.
Ta ei jätnud mind vabatahtlikult maha.
Ta oli seitsmeteistkümneaastane.
TA ELAS VÄGIVALDSES PEREKONNAS.
Kui ma sündisin, sundisid tema vanavanemad teda minust loobuma.
Nad ütlesid, et mul oleks ilma temata parem elu.
Ta otsis mind aastaid.
Ta proovis aastaid infot leida.
Kuid süsteem seadis talle takistusi.
Jäljed kadusid.
Dokumendid suleti.
JA LÕPUKS TA LOOBUS.
Mitte sellepärast, et ta mind ei armastanud.
Vaid sellepärast, et ta arvas, et ei leia mind kunagi.
Raamatupoe tagaruumis rääkisime tunde.
Me naersime.
Me nutsime.
Vaatasime fotosid.
Ja esimest korda oma elus ei tundnud ma end üksikuna.
HILJA ÕHTUL TULI MUL MEELDE MU NAABRANNA.
Naine, kellelt ma ootasin raha.
Kellelt ma ootasin maja.
Kellelt ma ootasin pärandust.
Ja kes lõpuks andis mulle midagi täiesti muud.
Midagi, mida raha eest kunagi osta ei saa.
Mõni nädal hiljem läksin tagasi tema hauale.
Istusin hauakivi kõrvale.
JA PANIN SINNA VANA VASKVÕTME.
Sest selleks ajaks teadsin juba, mida see tegelikult avas.
Mitte seifi.
Mitte salajast ruumi.
Vaid mu elu kõige tähtsama ukse.
Ja esimest korda pärast lapsepõlve läksin koju teadmisega:
kusagil ootab mind lõpuks minu perekond.
