Poiss naeratas endiselt üleolevalt.
– Mis on, vanamees? Kas sa polegi enam nii julge?
Kuid vanamees ei vastanud.
Ta pööras aeglaselt oma peopesas vana kulunud vaskset võtmehoidjat.
Ühel küljel olid vaevu nähtavad numbrid.
Teisel küljel käsitsi sisse kraabitud nimi.
Poisi naeratus kadus hetkega.
– Anna see siia! Kohe! – purskas ta äkitselt.
ESIMEST KORDA EI PAISTNUD TA ENAM ENESEKINDLANA.
Vaid hirmunud.
Vanamees vaatas talle otsa.
– Kust sa selle said?
– See pole sinu asi!
Poiss proovis seda tema käest ära rebida, kuid vanamees astus ühe rahuliku sammuga tagasi.
Samal ajal tuli kassapidaja poest välja.
Kaks autot peatusid tanklas, inimesed vaatasid segaduses toimuvat.
– KAS KÕIK ON KORRAS? – küsis keegi.
Poiss vaatas närviliselt ringi.
Nüüd oli tema see, kes tahtis põgeneda.
Vanamees ütles rahulikult:
– Kakskümmend aastat tagasi andsin ma oma pojale täpselt samasuguse võtmehoidja.
Vaikus muutus peaaegu valusaks.
– Mina ise graveerisin tema nime selle tagaküljele.
Poisi silmad läksid suureks.
– SEE ON VÕIMATU…
– Mu poeg kadus tol õhtul. Politsei otsis teda mitu kuud, kuid ei leidnud ei teda ega tema autot. See oli ainus ese, mida ta alati endaga kaasas kandis.
Ründaja nägu muutus täiesti kahvatuks.
– Mina… mina ei…
– Siis räägi tõtt.
Poiss neelas raskelt.
Tema käed värisesid.
– Mina ei teinud talle midagi… Ma vannun! Olin siis kuueteistkümneaastane. Töötasin mustalt ühes lammutuses. Üks mees tõi sinna vana auto varuosadeks. Leidsin selle võtmehoidja kindalaekast. Hoidsin selle alles… lihtsalt sellepärast, et see meeldis mulle.
KÕIK TANKLAS SEISID VAIKSELT JA KUULASID.
– Kas mäletad seda autot? – küsis vanamees.
– Jah… See oli hele pikap. Esiosa oli purunenud. Mu ülemus ütles, et ma ei tohi küsimusi esitada.
Vanamees ei saanud peaaegu hingata.
Kakskümmend aastat.
Kakskümmend aastat ei teadnud keegi midagi.
Ja nüüd viis juhuslik tänavarünnak esimese tõelise jäljeni.
Poiss langetas pea.
– MA TEAN, ET TE EI USU MIND… AGA KUI SOOVITE, SIIS NÄITAN TEILE, KUS SEE LAMMUTUS OLI. HOONE ON IKKA VEEL ALLES.
Vanamees vaatas teda pikki sekundeid.
Siis ütles vaikselt:
– Täna õhtul ei teinud kõige rohkem haiget kuum kohv.
– Vaid see, et mõistsin, kui lähedal ma võisin tõele olla… ja ometi ei näinud seda.
Kaugusest kostsid juba politseiautode sireenid.
Kuid seekord ei olnud kõige tähtsam kättemaks.
Vaid see, et pärast kahtkümmet aastat avanes lõpuks uks, mille kohta kõik olid arvanud, et see on igaveseks suletud.
MÕNIKORD EI HÄVITA KÕIGE OOTAMATUMAD KOHTUMISED ELU.
VAID JUHATAVAD LÕPUKS TÕENI.
