Naine seisis liikumatult.
Tema süda peksis nii tugevalt, et tal oli vaevu võimalik hingata.
Vee all lähenes tume vari aeglaselt.
Tema abikaasa viipas talle meeleheitlikult.
– Ära liiguta! Mitte mingil juhul ära liiguta!
Läheduses valves olnud vetelpäästja märkas samuti olukorda.
Ta jooksis kohe treppide poole.
– Kõik jäägu rahulikuks! – hüüdis ta.
NAINE NOOGUTAS VÄRISEDES.
Mõne pika sekundi pärast joonistus tume kuju lõpuks selges vees täielikult välja.
See oli tohutu astelrai, kes lebas pooleldi liiva sisse mattununa.
Tõenäoliselt puhkas ta, kui naine oli tahtmatult talle liiga lähedale astunud.
– Astuge aeglaselt tagasi! Ärge tõstke jalga järsult üles! – ütles vetelpäästja.
Sentimeeter sentimeetri haaval juhatas ta naise madalast veest välja.
Niipea kui naine oli ohutusse kohta jõudnud, ujus astelrai aeglaselt avamere poole.
Vetelpäästja hingas sügavalt välja.
– TEIL OLI TOHUTULT ÕNNE.
Ta selgitas, et kui astelrai ehmub, kaitseb ta end oma saba küljes oleva tugeva mürgise ogaga.
Selline vigastus võib olla äärmiselt tõsine ja vajada kohest arstiabi.
Selleks hetkeks ei suutnud naine enam peaaegu pisaraid tagasi hoida.
Tema lapsed jooksid tema juurde ja kallistasid teda.
– Me arvasime, et sa kukud… – ütles noorem laps vaikselt.
Tema abikaasa oli endiselt kahvatu.
– Ükski foto pole seda väärt.
SELLEL PÄEVAL EI LÄINUD KEEGI ENAM TREPPIDE JUURDE TAGASI.
Koduteel hüüdis vetelpäästja neile veel kord järele:
– Meri on ilus… aga pidage alati meeles, et see on loomade kodu. Meie oleme siin ainult külalised.
Naine hoiab sellest ajast alles seda fotot, mis tehti vahetult enne juhtunut.
Iga kord, kui ta seda vaatab, ei tule talle meelde hirm.
Vaid see, kui kiiresti võib kõik üheainsa hetkega muutuda.
Ja et mõnikord pole kõige olulisem mälestus mitte täiuslik puhkusefoto…
vaid see, et kõik said tervelt koju tagasi.
