Mu telefon vibreeris lakkamatult.
Alejandro helistas.
Ma ei vastanud.
Ekraan läks pimedaks.
Siis süttis see uuesti.
Seekord oli saabunud sõnum.
„Ma unustasin midagi koju. Ära mine magamistuppa. Ma olen varsti tagasi.”
Külmavärin jooksis üle mu selja.
Kuidas ta teadis?
Ta oleks ju pidanud juba mitu tundi tagasi linnast lahkunud olema.
Värisevate kätega vaatasin uuesti lahtilõigatud madratsi poole.
Halli teibiga tihedalt ümber mähitud pakk oli endiselt seal.
Selle kõrval olid naiste kõrvarõngad.
Kleit.
Ja isikutunnistus.
Võtsin selle uuesti kätte.
NAISE NIMI OLI ISABELLA MORENO.
Sünnikuupäeva järgi oli ta minust vaevu vanem.
Aga see polnud kõige šokeerivam.
Isikutunnistuse tagant libises välja väikeseks volditud foto.
Fotol naeratas Alejandro.
Tema kõrval seisis seesama naine.
Pulmakleidis.
Foto oli tehtud kolm aastat varem.
See tähendas…
viis aastat pärast seda, kui Alejandro oli minuga abiellunud.
Mul jäi hing kinni.
See polnud vana suhe.
See oli paralleelne elu.
Siis saabus uus sõnum.
„Lucía… palun ära ava ülejäänud pakke.”
Nüüd olin täiesti kindel.
Ta teadis.
Helistasin kohe politseisse.
Kümme minutit hiljem saabusid kaks patrullpolitseinikku.
Üks neist võttis isikutunnistuse ettevaatlikult kätte.
Teine uuris madratsit.
Kui ta ulatas käe sügavamale vahtmaterjali sisse, tõmbas ta välja veel mitu pakki.
Kõik olid mähitud sama halli teibiga.
Igas pakis olid naise isiklikud esemed.
Kaelakee.
Vana mobiiltelefon.
Fotod.
Kirjad.
Lõpuks ka pass.
Need kõik kuulusid samale naisele.
Vanem politseinik tardus äkitselt.
„Oodake hetk…”
Ta võttis välja raadiosaatja.
Mõne minuti pärast pöördus ta minu poole.
„Proua… see naine on aastaid olnud registris teadmata kadununa.”
Mu süda tagus meeletult.
„Kas ta on surnud?”
„Me ei tea.
Aga seda juhtumit ei ole kunagi lõpetatud.”
Just sel hetkel pidurdas maja ees auto.
Alejandro.
Ta ei olnudki Monterrey poole teel.
Ta tuli tagasi.
Ta tormas majja.
Kui ta nägi politseinikke ja lahtilõigatud madratsit, kadus kogu värv ta näost.
„Lucía… palun… lase mul selgitada.”
Politseinikud peatasid ta kohe.
„Kes see naine on?” küsisin väriseva häälega.
ALEJANDRO SULGES SILMAD.
„Isabella… oli tõesti minu naine.”
Tundsin, kuidas kogu mu maailm kokku varises.
„Oli?”
„Jah.
Enne seda, kui ma sind kohtasin.
Ta kadus.
Üheainsa ööga.”
POLITSEI KAHTLUSTAS TOONA MIND.
Keegi ei uskunud mind.
Ma hoidsin aastaid alles kõiki tema asju, sest olin kindel, et ta tuleb ühel päeval tagasi.
„Madratsi sees?”
„See oli ainus koht, kust keegi poleks neid otsinud. Ma ei suutnud midagi ära visata. Ma ei suutnud lahti lasta.”
Politseinikud kuulasid vaikides.
Lõpuks ütles üks neist:
„Selle otsustab uurimine.”
ALEJANDRO VII DI JUBA SAMAL ÕHTUL ÜLEKUULAMISELE.
Mõni nädal hiljem ilmusid välja uued tõendid.
Selgus, et Isabella oli tõepoolest elus.
Aastaid tagasi oli ta omal soovil kadunud, põgenedes suurte võlgade ja ähvarduste eest välismaale, kus alustas võltsitud dokumentidega uut elu.
Nad ei olnud kunagi ametlikult lahutanud.
Ja Alejandro ei julgenud mulle sellest midagi rääkida.
Ta kartis, et kaotab mu.
Seepärast ehitas ta meie abielu valele.
MADRATSIST LEVINUD LÕHN EI PEITNUD LÕPUKS MÕRVA SALADUST.
See peitis minevikku, mida keegi püüdis meeleheitlikult maha matta.
Ja kuigi Isabella oli elus…
suri usaldus meie abielus sel päeval lõplikult.
