Ülemarst kummardus maha kukkunud ümbrikku üles võtma.
Tüdruk sirutas kohe käe selle poole.
— Ei! Ema ütles, et seda ei tohi mitte kellelegi anda…
Mees pööras ümbriku ettevaatlikult ümber.
Ümbriku nurgale oli kirjutatud üks nimi.
Tema nimi.
Kogu erakorralise meditsiini osakond tardus.
Ülemarst vaatas kolletunud käekirja mitu minutit.
LÕPUKS AVAS TA SELLE AEGLASELT.
Sees oli lühike kiri.
“Kui ma ühel päeval enam rääkida ei saa, palun lugege seda. Te peate tõde teadma.”
Mehe käed hakkasid värisema.
Kakskümmend kaheksa aastat tagasi oli ta alles noor residentarst.
Pärast rasket õnnetust pidi ta ravima rasedat naist.
Naine jäi ellu, kuid kadus enne, kui keegi sai teada, kes ta tegelikult oli.
Kirjast selgus nüüd, et ta oli aastaid anonüümselt aidanud haigla kõige vaesemaid patsiente.
TA KULUTAS KOGU OMA RAHA TEISTE ABISTAMISEKS.
Isegi siis, kui ta ei suutnud enam omaenda perekonda ülal pidada.
Ülemarst sulges silmad.
— See naine… päästis elusid.
Samal ajal õnnestus arstidel kaksikpoiste kehatemperatuur stabiliseerida.
Naine viidi intensiivravi osakonda.
Seitsmeaastane tüdruk ei liikunud endiselt paigast.
Ta kordas ainult ühte küsimust.
— KAS EMA ÄRKAB ÜLES?
Keegi ei julgenud kohe vastata.
Möödusid tunnid.
Kogu haigla teadis nüüd tüdrukust, kes oli oma perekonda kilomeetrite kaupa abi otsides lükanud.
Õed tõid talle sooja teed.
Teki.
Plüüsjänese.
Aga tema vaatas ainult intensiivravi osakonna ust.
PÄRAST KELLA SEITSET ÕHTUL HAKKAS MONITOR LÕPUKS PIKSUMA.
Ema sõrmed liikusid vaevumärgatavalt.
Ülemarst astus lähemale.
— Kas te kuulete mind?
Naise silmad avanesid aeglaselt.
Esimesena ei otsinud ta pilguga arsti.
Vaid oma tütart.
— Kus on… Elara?
TÜDRUK JOOKSIS KOHE TEMA JUURDE.
Ta kallistas ema õrnalt.
— Ma ju ütlesin, et ma ei jäta sind üksi.
Ema hakkas nutma.
Mitte valu pärast.
Vaid sellepärast, et ta mõistis, et tema seitsmeaastane tütar oli kolm päeva üksi hoolitsenud kahe vastsündinud kaksikvenna eest, hoidnud neid soojas ning kõndinud kilomeetrite kaupa abi otsides.
Mõni päev hiljem levis see lugu üle kogu linna.
Võõrad inimesed tõid beebiriideid.
Mähkmeid.
Toitu.
Üks perekond pakkus neile ajutist elamispinda.
Ja ülemarst ütles igale ajakirjanikule üht ja sama:
— Sel päeval ei olnud meie need, kes selle perekonna päästsid.
Kõige raskema osa tegi meie eest ära üks seitsmeaastane tüdruk.
Ja kui Elara lükkas esimest korda oma kaksikvennad päris lapsevankris koju, vaatas ta ettepoole täpselt sama sihikindla pilguga.
Ainult et nüüd ei pidanud ta enam maailma raskust üksi kandma.
