Mees oigas vaevu kuuldavalt.
Elsie hingas sügavalt sisse ja meenutas oma vanaisa sõnu.
– „Kõigepealt vaatle. Siis mõtle. Alles pärast tegutse.”
Ta astus ettevaatlikult tamme juurde.
Sõlm oli täpselt selline, nagu vanaisa oli talle kunagi näidanud.
Tal ei olnud vaja seda läbi lõigata.
Piisas sellest, kui õige aas lahti lõdvendada.
Värisevate kätega tegutses ta.
MÕNE SEKUNDI PÄRAST ANDIS KÖIS JÄRELE.
Suur mootorrattur kukkus raske mütsatusega pehmele lehekihile.
Elsie jooksis kiiresti tema juurde.
– Kas teiega on kõik korras?
Mees noogutas valust hoolimata.
– Aitäh… tüdrukuke.
Tema pahkluu oli tõsiselt vigastatud ja nägu oli täis sinikaid.
Ta proovis istuma tõusta, kuid see õnnestus vaevu.
KOER NIUKSUS TEMA KÕRVAL VAIKSELT.
Siis kuulis Elsie midagi.
Mootorite häält.
Mitte ainult ühe.
Mitme.
Mehe silmad läksid hirmust suureks.
– Kui palju aega on möödunud?
– Ma ei tea…
– Kuula mind!
Ta pigistas tugevalt Elsie kätt.
– Kui nad siia jõuavad, ei jäta nad kumbagi meist ellu.
Tüdruk tardus.
Mootorid mürisesid aina lähemale.
Kuid talle meenus taas vanaisa õpetus.
– „Metsas ei võida alati see, kes on kiirem. Võidab see, kes tunneb teed paremini.”
– Ma tean ühte kohta – sosistas ta.
Mees vaatas teda segaduses.
Elsie näitas tihedate põõsaste poole.
Seal viis kitsas, vaevu nähtav rada alla kuivanud jõesängi juurde.
Lapsena mängisid nad seal sageli peitust.
Väljast oli seda peaaegu võimatu märgata.
– Kas te suudate kõndida?
– Ma proovin.
Elsie toetas teda nii palju kui suutis.
NAD HAKKASID AEGLASELT LIIKUMA.
Koer jooksis nende ees.
Mõni sekund hiljem peatusid kolm mootorratast lagendiku serval.
Nahkvestides mehed hüppasid maha.
Üks neist vaatas kohe puu poole.
– Mis kurat…?
Köis rippus endiselt seal.
Aga mees oli kadunud.
– Võimatu!
Nad jooksid kiiresti ümber lagendiku.
Mitte midagi.
Ei verd.
Ei jalajälgi.
Ainult kõikuv köis.
– Kuhu ta kadus?
Üks neist lõi vihaselt jalaga vastu puutüve.
– KEEGI ON SIIN OLNUD.
Teine kummardus maha.
Ta märkas maapinnal väikeseid jalanõude jälgi.
– Need on…
– Lapse jäljed?
Kõik vaatasid üksteisele arusaamatult otsa.
– Kaheksa-aastane laps ei suudaks sellist suurt meest ära peita.
Nad otsisid ümbrust veel kord läbi.
MITTE MIDAGI EI LEITUD.
Samal ajal liikusid Elsie ja mootorrattur kuivanud jõesängi sügavuses edasi.
Mees kõndis raskustega.
– Miks sa mind aitad?
Elsie kehitas õlgu.
– Sest te olite hädas.
Mees naeratas.
– Enamik täiskasvanuidki poleks julgenud teha seda, mida sina tegid.
KUI NAD LÕPUKS METSA SERVALE JÕUDSID, JOOKSIS NEILE VASTU ÜKS EAKAS MEES.
See oli Elsie vanaisa.
Kui ta oma lapselast nägi, kallistas ta teda tugevalt.
Seejärel vaatas ta vigastatud võõrast.
Ta ei küsinud palju.
Ta ütles ainult:
– Kõigepealt viime teid turvalisse kohta.
Pärast juhtunut alustas ka politsei uurimist.
LAGENDIKULT LEITUD JÄLGEDE PÕHJAL ÕNNESTUS TUVASTADA NEED, KES OLID MEEST RÜNNANUD, NING HILJEM PEETI KINNI MITU KAHTLUSTATAVAT.
Kuid Cedar Hollow elanikud ei rääkinud aastaid hiljem kõige rohkem sellest.
Nad rääkisid hoopis sellest päevast, kui kaheksa-aastane tüdruk ei põgenenud hirmu eest.
Vaid meenutas seda, mida vanaisa oli talle õpetanud.
Ja sellega päästis ühe inimese elu.
