— Bocsáss meg…
Mu isa hääl oli nii vaikne, et alguses arvasin, et kuulsin valesti.
Aga poiss kuulis ka.
Tuba tardus paigale.
Sinine tekk oli ikka tema käes, kollased linnud olid täpselt nii paigutatud nagu mina need 17-aastasena väikeses toas olin õmmelnud, uskudes, et kunagi katan sellega oma poja. Tekid
— Mida sa ütlesid? — küsisin isalt.
Ta ei vaadanud mulle otsa.
Ta lihtsalt jõllitas põrandat.
Lisateave
Tekid
Restoranid
Voodipesu ja linad
— MA EI TAHTNUD, ET SA SELLE NII TEADA SAAD.
Poiss pani teki aeglaselt lauale.
Lisateave
Hommikusöögid
Restoranid
Tekid
— Kuidas te teate, kes on mu päris ema?
Mu isa nägu tõmbus krampi.
Ja mina ei kartnud enam.
Ma ei nutnud enam.
Ma tahtsin ainult üht.
Tõde.
— ÜTLE KOHE — ÜTLESIN. — KÕIK SÕNAD.
Lisateave
Hommikusöögid
tekk
Voodipesu ja linad
Mu isa istus maha, justkui oleks ta korraga kakskümmend aastat vananenud.
Ta ütles, et mu ema otsustas kõik.
Kui mu laps sündis, oli ta elus.
Ta oli terve.
Ta nuttis.
Ta liikus.
Ja mina palusin, et nad annaksid ta mulle.
AGA MU EMA EI LUBANUD.
Lisateave
Tekid
Restoranid
Voodipesu ja linad
Tema sõnul ei tohtinud 17-aastane tüdruk perekonna mainet hävitada. Ta ütles, et kui ma lapse alles jätan, on mu elu läbi, mu tulevik läbi, kõik läbi, mida tema nimetas “korralikuks eluks”.
— Ma olin nõrk — sosistas mu isa. — Ma ei seisnud sinu kõrval.
Poisi käsi tõmbus rusikasse.
— Siis võeti mind temalt ära?
Mu isa noogutas.
— Sa sattusid kaugema sugulase juurde. Su emale öeldi, et sa surid. Sulle öeldi, et su ema loobus sinust.
Õhk kadus mu rinnust.
Lisateave
Hommikusöögid
tekk
Voodipesu ja linad
Kakskümmend üks aastat.
Kakskümmend üks aastat leinasin ma kedagi, kes seisis minust mõne meetri kaugusel.
Poisi silmad täitusid pisaratega.
— Mu vanaema ütles alati, et ma ei otsiks. Ta ütles, et mu ema häbenes mind.
Raputasin pead.
— Mitte ühtegi päeva.
Astusin lähemale.
Ma ei julgenud puudutada.
Lisateave
Restoranid
Tekid
Hommikusöögid
MA EI OLNUD ÕIGUST SEDA LIHTSALT SISSE KÕNDIDA, KUI TÕDE LÕPUKS VÄLJA TULI.
— Ma süütasin igal sinu sünnipäeval küünla — ütlesin. — Ma ei teadnud su nime. Ma ei teadnud, kus sa oled. Ma teadsin ainult, et kord kuulsin sind nutmas.
Poiss pühkis nägu.
— Mind karistati terve elu sellega, et ma arvasin, et mind ei tahetud.
Lisateave
tekk
Restoranid
Tekid
Siis võttis mu isa taskust midagi välja.
Vana ümbriku.
Peal mu ema käekiri.
Ta andis selle talle enne surma, aga mu isa ei julgenud seda mulle kunagi anda.
SEES OLI HAIGLA KÄEVÕRU.
Lisateave
Voodipesu ja linad
tekk
Hommikusöögid
Ja foto.
Mina, 17-aastasena, magamas.
Mu rinnal vastsündinud laps.
Mu poeg.
See beebi, kelle kohta öeldi, et ma ei saanud teda kunagi hoida.
Mu põlved värisesid.
— Nii et ma nägin teda — sosistasin. — Nad lihtsalt võtsid ta minult enne, kui ma ärkasin.
POISS VÕTTIS AEGLASELT FOTO.
Lisateave
Tekid
Hommikusöögid
Voodipesu ja linad
Ta vaatas seda kaua.
Siis vaatas ta mind.
Tema silmis polnud kohe andestust.
Polnud muinasjutulist kallistust.
Ainult valu.
Ja midagi ettevaatlikku, habrast lootust.
— Ma ei tea, kuidas kutsuda “emaks” kedagi, keda ma just täna kohtasin — ütles ta.
Noogutasin.
— Ma ei palugi seda.
Mu hääl murdus.
— Ma palun ainult, et mul lubataks nüüd kohal olla. Kui sa lubad.
Poisi silmad langesid tagasi tekile.
— Ma hoidsin seda, sest lapsena pani see mind tundma, et keegi armastas mind.
Siis ma ei pidanud enam vastu.
Ma hakkasin nutma.
Mitte valjult.
Mitte teatriliselt.
Nii, nagu inimene nutab siis, kui vana haav lõpuks õhku saab.
Mu isa nuttis ja palus andestust, aga sel päeval ma ei suutnud talle vastata.
Sest oli patte, mida ei saa ühe lausega parandada.
Poiss astus lõpuks minu juurde.
Ta ei kallistanud mind täielikult.
Ta pani lihtsalt teki ühe nurga mu kätte. Tekid
— VÕIB-OLLA… SAAME SELLEGA ALUSTADA.
Ja ma hoidsin seda sinist kangast, justkui puudutaksin esimest korda 21 aasta järel tõde.
Me ei saanud tagasi kaotatud aastaid.
Kõik ei saanud korda.
Aga tol pärastlõunal ei olnud mu poeg enam surnud lugu.
Ja mina ei olnud enam ema, kellelt kõik oli ära võetud.
Lihtsalt kaks võõrast seisid elutoas, vana teki vastaskülgedel.
Ja esimest korda elus püüdsime õppida sama asja:
