Ümbrik libises mul käest ja kukkus põrandale.
„See… see ei saa olla tõsi…”
Üks õdedest jooksis ehmunult minu juurde.
„Kas kõik on korras?”
Ma ei suutnud sõnagi öelda.
Vaatasin ainult paberit.
Selle ülaosas oli Caroli käekiri.
„Ema, palun ära pahanda minu peale, et ma seda sinu eest varjasin.”
Poiss kummardus, võttis kirja üles ja ulatas selle vaikselt mulle tagasi.
„Carol palus meil selle teile anda alles täna.”
Värisevate kätega lugesin edasi.
„Ma tean, et oled terve päeva minu kõrval. Ma tean, et sa ei maga, sest jälgid mind kogu aeg. Sellepärast ma sulle sellest ei rääkinud.”
Pisarad voolasid mööda mu põski.
Kirja kõrval lebas paks kaust.
See oli täis nimesid.
Kuupäevi.
Ja käsitsi kirjutatud märkmeid.
Vaatasin poisile arusaamatuses otsa.
„Mis see on?”
Ta neelatas.
„Carol koostas selle.”
„Mille?”
„Nimekirja.”
„Nendest lastest, kes on lasteosakonnas üksinda.”
Ma tardusin.
„Ma ei saa aru…”
„Kui tal enesetunne parem oli, käis ta alati nende juures.”
Ta joonistas koos nendega.
Luges neile muinasjutte.
Aitas neil õppida.
Ta ütles, et kui ta peab niikuinii haiglas olema, siis vähemalt ei tohiks keegi end üksikuna tunda.
Ma ei suutnud midagi öelda.
„Me arvasime, et te teate sellest…”
Raputasin pead.
„Ei.”
„Ta ei öelnud sellest mitte kunagi ühtegi sõna.”
Poiss naeratas õrnalt.
„Sest ta ei tahtnud, et te tema üle uhke oleksite.”
Ta ütles, et siis poleks see enam isetu tegu.
Kausta järgmisel leheküljel olid fotod.
Carol mängis ühe kiilaspäise väikese poisiga lauamängu.
Teisel pildil luges ta ühele väikesele tüdrukule muinasjuttu.
Mõnel fotol puhus ta õhupalle täis.
Teisel hoidis käes sünnipäevatorti.
Ma ei suutnud enam pisaraid tagasi hoida.
„Miks te annate selle mulle alles nüüd?”
Poiss hingas sügavalt sisse.
„Sest kui ta sai teada, et tõenäoliselt ei saa ta lõpupeole minna, ütles ta, et kahetseb tegelikult ainult üht asja.”
„Mida?”
„Seda, et need lapsed, kellega ta sõbraks sai, ei saa kunagi kogeda sellist õhtut nagu meie.”
Vaatasin ringi.
Siis märkasin, et koridoris ei seisnud ainult tema klassikaaslased.
Seal olid ka mõned lapsed haiglapalatist.
Väikestes ülikondades.
Värvilistes kleitides.
Kiilaste peadega.
Naeratades.
Poiss jätkas vaikselt.
„Me ei korraldanud lõpuõhtut ainult Carolile.”
„Vaid ka neile.”
„Sest seda ta meilt palus.”
Sel hetkel avanes haiglapalati uks.
Seest kostis muusika.
Carol naeris.
Siiralt.
Nii, nagu ta polnud juba kuid naernud.
Poiss vaatas mulle otsa.
„Kas teate, mida ta veel ütles?”
Raputasin pead.
„Ta ütles, et kui ta kunagi terveks saab, tahab ta hakata lastehaiglas vabatahtlikuks.”
„Ja kui ei saa…”
Tema hääl murdus.
„Siis soovib ta, et meie jätkaksime seda tema asemel.”
Ma ei suutnud end enam tagasi hoida.
Kallistasin teda.
„Aitäh.”
„Mitte ainult selle õhtu eest.”
„Vaid ka selle eest, et näitasid mulle, milliseks inimeseks mu tütar on saanud.”
Sel õhtul ei jäänud mulle meelde kaunistused.
Ega muusika.
Ega isegi pidulikud riided.
Mulle jäi meelde see, et keset oma kõige raskemat haigust ei mõelnud mu tütar iseendale.
Ta mõtles hoopis neile lastele, kes kartsid täpselt samamoodi nagu tema.
Ja siis sain ma aru, et kõige kaunimat pärandit ei jäeta endast maha raha ega kingitustena.
See peitub hoopis selles, et üksainus inimene võib anda teistele lootust – isegi siis, kui just temal endal oleks seda kõige rohkem vaja.
