Järgmisel hommikul tungis mu ämm vihaselt minu tuppa.
– „Kuidas sa võisid seda teha?!”
Panin rahulikult oma kohvitassi lauale.
– Mida sa mõtled?
– Sa tead täpselt!
Mu abikaasa tõusis samuti voodis istukile, ilmselgelt ei saanud ta aru, mis juhtus.
Mu ämm viskas mulle ühe paberi.
See oli hotelli uus tubade jaotus.
EELMISEL ÕHTUL PALUSIN VASTUVÕTUS, ET MEIE BRONEERING ERALDATAKS.
Me kolisime koos lastega peresviiti.
Minu abikaasa ja tema ema said aga kahe voodiga toa, mis oli algselt meile ette nähtud.
– „Ma ei maga oma pojaga ühes toas!” – karjus ta.
– Miks? – küsisin rahulikult. – Eile ütlesid sa ju veel, et see puhkus on teie kahe jaoks.
Koridoris vaatasid mõned külalised uudishimulikult meie poole.
Martin kratsis segaduses kukalt.
– Kallis… kas sina korraldasid selle tõesti?
– Jah.
– Miks?
Vaatasin talle otsa.
– Sest eile tegite te mõlemad selgeks, et mina ei ole sellel puhkusel pereliige, vaid personal.
Tekkis vaikus.
Võtsin välja eilse nimekirja.
– Vaata.
Lugesin valjusti ette.
– „Hommikul kohvi tuua.”
– „Lamamistoolid kinni panna.”
– „Terve päeva laste eest hoolitseda.”
– „Õhtul nad magama panna, et mu poeg saaks puhata.”
Mu abikaasa nägu muutus järjest punasemaks.
– Ema… kas sina kirjutasid selle tõesti?
– Ma tahtsin ainult aidata…
– Ei – katkestasin teda. – Sina otsustasid, et mina tulin siia tööle, samal ajal kui teie tulite puhkusele.
Siis astus vastuvõtutöötaja meie juurde.
– Proua, kas kõik on korras?
Naeratasin.
– Nüüd on küll.
Mu abikaasa vaatas paberit mitu pikka sekundit.
Siis kortsutas ta selle aeglaselt kokku.
Ta pöördus oma ema poole.
– Ema… see ei olnud õige.
Vanem naine vaatas teda hämmeldunult.
– Martin…
– Mu naine töötab meie pere heaks terve aasta sama palju kui mina. Tegelikult… võib-olla isegi rohkem.
Esimest korda kuulsin teda neid sõnu ütlemas.
Mu ämm ei öelnud midagi.
Ta lihtsalt pöördus ümber ja kõndis aeglaselt minema.
Sel pärastlõunal istusin ma esimest korda rannas nii, et ma ei pidanud kedagi teenindama.
Mu abikaasa viis lapsed jäätist sööma.
Enne kui ta minema läks, naeratas ta mulle.
– Puhka natuke.
Sa väärid seda.
Ja üle pika aja tundsin ma esimest korda tõeliselt, et ma ei ole ainult naine ja ema.
Vaid ka inimene, kelle enda aeg, töö ja väärikus on sama palju väärt kui kellelgi teisel.
