Mu süda peksis kiiresti.
– Millest sa räägid? – küsisin vaevu kuuldava häälega.
Mu ema sulges silmad.
Tundus, nagu oleks ta aastaid kandnud endas midagi, mida ta enam varjata ei suutnud.
– Kõigepealt luba mulle.
– Mida?
– Et sa kuulad lõpuni.
Noogutasin.
– Ma luban.
Mõne sekundi jooksul vaatas ta lihtsalt põrandat.
Siis hakkas ta vaikselt rääkima.
– Sel päeval, kui kaksikud sündisid… ei juhtunud ainult üks tragöödia.
Mu kõht tõmbus kokku.
– Arstid ütlesid tõesti, et su poja elu oli ohus. Sind tuli uinutada ja sinu abikaasa oli täielikult kokku varisenud.
– Ma tean seda…
– Aga on midagi, millest me pole kunagi rääkinud.
Mu ema hingas sügavalt sisse.
– Samal nädalal sündis haiglas veel üks väike poiss.
Tema vanemad hukkusid mõni päev hiljem autoõnnetuses.
Vaatasin teda segaduses.
– Ja mis seos on sellel Clarkiga?
– Oota…
Pisarad hakkasid mööda tema nägu voolama.
– Kui ma esimest korda Susani klassikaaslast nägin… tundsin ka mina ta kohe ära.
– MIDA SA ÄRA TUNDSID?
– Selle väikese poisi kaelal oli samasugune poolkuu kujuline sünnimärk nagu Clarkil.
Ma tardusin.
– See… on võimatu.
– Mina arvasin samuti.
Sel hetkel kostis elutoast Susani ja poisi naer.
Nad tegid oma projekti, rääkides üksteise võidu.
Täpselt nii…
NAGU NAD OLEKSID ALATI OLNUD ÕED-VENNAD.
Mu käsi hakkas värisema.
– Ema… ütle see lõpuks välja.
Ta tõstis pilgu.
– Ma pole kunagi uskunud, et sa Clarki nägid.
– Mida?
– Pärast tema surma.
Õhk jäi justkui seisma.
– SIND EI LASTUD TEMA JUURDE.
– Öeldi, et see oleks sulle liiga suur kannatus.
Ainult mulle näidati teda.
– Ja?
– Ma ei olnud ka siis kindel, et see oli tõesti tema.
Tundsin, et midagi oli valesti.
Aga mul polnud tõendeid.
Aastaid püüdsin selle unustada.
Kuid nüüd…
…kui ma seda väikest poissi nägin…
…tulid kõik mu kahtlused tagasi.
Ta vaatas mind pisarates silmadega.
– Võib-olla ma eksin.
– Kuid ma ei suuda uskuda, et kaks võõrast last võiksid olla nii sarnased.
Mu süda oleks peaaegu rinnust välja hüpanud.
– Mida ma siis tegema peaksin?
Mu ema pigistas aeglaselt mu kätt.
– Kõigepealt mitte midagi.
– Räägi poisi vanematega.
– Uuri tema kohta rohkem.
– Ja alles siis otsusta.
Samal hetkel koputati uksele.
Susan pistis pea ukse vahelt sisse.
– Ema!
– KAS MA VÕIN NÄIDATA VANU BEEBIFOTOSID? NAD ÜTLEVAD, ET ME NÄEME NII SARNASED VÄLJA, ET KINDLASTI AJAKSID KÕIK MEID SEGAMINI!
Väike poiss naeratas kohmetult.
– Seda ütlevad paljud ka koolis.
Vaatasin talle otsa.
Nüüd ei näinud ma ainult tema silmi.
Vaid tema naeratust.
Tema liigutusi.
Isegi seda, kuidas ta pead veidi viltu kallutas.
TÄPSELT NII, NAGU MU POJAST TEHTUD VANADES VIDEOTES.
Mul oli raske rääkida.
– Muidugi…
– Toon albumid.
Kui ma pööningu poole läksin, keerles mu peas ainult üks mõte.
Kümme aastat uskusin, et kaotasin oma poja igaveseks.
Kuid nüüd tundsin esimest korda, et võib-olla ei hoidnud mind elus ainult lein ja lootus…
Vaid tõde, milleks keegi polnud valmis.
