Päevi ei julgenud ma kellelegi öelda, mis juhtus.
Lugesin ikka ja jälle neid kuut sõna:
„Praegu teed sa täpselt seda, mida ma ütlen.”
Ümbrikus oli veel midagi.
Üks kellaaeg.
Ja ühe pargi aadress.
Nad ei nõudnud raha.
Nad ei ähvardanud mind otseselt.
NAD KIRJUTASID AINULT, ET MA LÄHEKSIN ÜKSI.
Ma ei maganud terve öö.
Järgmisel päeval läksin lõpuks siiski teele.
Mitte sellepärast, et ma neid uskusin.
Vaid sellepärast, et ma tahtsin teada, kes ja miks mulle seda tegi.
Pargis istus ühel pingil keskealine naine.
Kui ta mind nägi, tõusis ta püsti.
– Margaret?
Ma noogutasin.
Ta ulatas mulle pisarsilmil kausta.
– Mees, kellega te eile õhtul olite, ei olnud see, kelleks ta ennast nimetas.
Ta rääkis, et tema poeg oli aastaid tagasi teda samasuguse meetodiga kahjustanud.
Ta valis sihtmärgiks eakad ja üksildased inimesed.
Kõigepealt võitis ta nende usalduse.
Seejärel tegi ta neist salaja fotosid, varastas nende telefonid ja üritas hiljem neid väljapressimise abil survestada.
Kuid seekord teatas naine politseile.
TA KUTSUS MU SINNA, SEST UURIJAD JUBA JÄLGISID SEDA MEEST JA VAJASID MINU TUNNISTUST.
Alguses tundsin ma häbi.
Arvasin, et kõik mõistavad mind hukka.
Kuid üks uurija ütles mulle vaikselt:
– Teie ei teinud midagi valesti. Keegi kasutas ära üksildast inimest, kes teadis täpselt, kuidas usaldust üles ehitada.
Need sõnad võtsid minult selle koorma, mida olin hommikust saadik kandnud.
Mõni nädal hiljem mees arreteeriti.
Selgus, et tal oli veel mitu ohvrit.
MINA SAIN TAGASI OMA TELEFONI JA DOKUMENDID.
Kodus istusin taas sama köögilaua taha, kus olin istunud oma sünnipäeval.
Kuid seekord ei olnud ma enam sama inimene.
Mõistsin, et igatsus armastuse järele ei ole häbiasi.
Ka usaldus ei ole seda.
Häbi kuulub alati sellele, kes kasutab ära teiste inimeste üksildust.
Ja sellest päevast alates lubasin endale, et mitte kunagi enam ei lase ma hirmul otsustada, kuidas ma oma elu elan… vaid minu enda väärikusel.
