Mu abikaasa pidi olema kodus meie kolmeaastase tütrega, samal ajal kui mina võtsin tööl lisavahetusi. Siis aga helistas mulle meie naabrinaine — haige ja mures — ning küsis, millal ma oma lapsele järele tulen. See, mida ma hiljem teada sain, pani mind mõistma, et probleem polnud ainult lapsehoius — vaid usalduses.
Mina olen Karen (32). Mu abikaasa Ben on 34. Meie tütar Melissa on kolmene, mis tähendab, et tal on juba kõige kohta oma arvamus ja hääletugevus, mida pole võimalik vaigistada.
Seepärast hakkasingi rohkem tööd tegema.
Kuu aega pärast Melissa sündi läksin tagasi tööle. Mitte sellepärast, et ma tahtsin. Vaid sellepärast, et arved ei oota.
Sel kevadel jäi Ben tööta.
Ta näis rahulik.
„See on ajutine. Mina hoolitsen päeval Melissa eest. Sina keskendu tööle.“
Ja ma uskusin teda. Ben oli alati olnud hea isa. Hooliv. Kannatlik. Selline mees, kes suutis lapse magama panna ilma, et peaks abi kutsuma nagu tehnilise toe liinilt.
Nii võtsingi rohkem vahetusi.
„Kallis, ma olen haige. Ben ei vasta.“
Ja siis tuli see teisipäev.
Kell kolm pärastlõunal helises mu telefon. Diane.
Diane on meie naabrinaine. Vanem, lahke ja põeb astmat. Kui tema ütleb, et ta on haige — siis on asi tõsine.
Tema hääl kõlas raskelt.
„Karen,“ ütles ta hingeldades, „millal sa Melissale järele tuled?“
Ma tardusin. „Melissale järele?“
„Ma ei taha, et ta nakkuse saaks.“
Diane köhis tugevalt. „Kallis, ma olen haige. Ben ei vasta.“
Mu kõht tõmbus krampi.
„Miks Melissa sinu juures on?“ küsisin.
Tuli paus. Siis Diane ütles: „Ben jätab ta iga päev siia juba kaks nädalat. Hommikust õhtuni. Ma arvasin, et sa tead.“
Kaks nädalat.
„Ma ei teadnud,“ ütlesin ma. „Ma tulen kohe.“
Mu aju hakkas lünki täitma kõige hullemate võimalike stsenaariumidega.
„Palun,“ ütles Diane. „Ma ei taha, et ta haigeks jääks.“
Ma ei lõpetanud kõnet isegi viisakalt. Lihtsalt lahkusin.
Ütlesin oma ülemusele: „Mu laps ei ole seal, kus ta olema peaks. Ma pean minema.“ Ja kõndisin välja.
Sõidu ajal muutusid mu mõtted aina tumedamaks.
Kui jõudsin Diane’i juurde, jooksis Melissa õue erinevate sokkidega ja lehvitas värvipliiatsitega tehtud joonistusega.
„EMME!“
„Ben ütles, et sa tead.“
Diane seisis tema taga — kahvatu ja kurnatud.
„Aitäh sulle,“ sosistas ta. „Ma ei tahtnud sulle helistada, aga täna ma lihtsalt ei jaksa.“
„Sa poleks pidanud üldse sellesse olukorda sattuma,“ ütlesin ma. „Mul on väga kahju.“
Diane vaatas mulle väsinult otsa. „Ben ütles, et sa tead.“
„Ta valetas,“ vastasin. „See lõpeb täna.“
Panin Melissa autosse kinni ja sõitsin koju lõualuud pinges.
Ma eeldasin, et Ben pole kodus.
Aga ta oli. Tegi süüa ja ümises, nagu kõik oleks korras.
„Hei, kallis! Sa jõudsid vara koju.“
Ma ei võtnud isegi kingi jalast.
„Diane helistas mulle,“ ütlesin.
Ben pilgutas silmi. „Olgu?“
„Kas täna oli esimene kord?“
„Ta on haige,“ ütlesin. „Ta küsis, millal ma Melissa ära viin.“
Ta kortsutas kulmu. „Ma jätsin ta sinna ainult selleks, et saaksin süüa teha.“
„Ta ütles, et sa jätad ta sinna iga päev juba kaks nädalat,“ vastasin.
Ben naeris kergelt. „Ta ajas vist midagi segamini.“
Siis vaatas ta Melissa poole.
„Eks ole, Mel? Täna oli esimene kord, eks?“
Ben oli tavaliselt kohutav valetaja.
Melissa hüüdis rõõmsalt: „JAA, ISSI!“
Ben naeratas, nagu lahendaks see kõik.
Mu nahk tõmbus kananahale. Tavaliselt ta ei osanud valetada.
Aga seekord oli ta veenev.
„Ben,“ ütlesin vaikselt. „Istu maha.“
Ta kõhkles. „Karen—“
„Istu,“ kordasin.
Ta istus laua taha. Viipasin koridori poole.
„Melissa, mine mängi oma toas.“
Ta kortsutas kulmu, aga ma hoidsin hääle kindlana. „Viis minutit.“
Ta jooksis minema.
Kummardusin ettepoole. „Ära valeta mulle,“ ütlesin. „Mitte enam.“
Vaatasin teda seni, kuni ta nihelema hakkas.
Ben neelatas. „Ma otsisin… abi.“
„Diane’ilt,“ ütlesin. „Ilma küsimata. Ilma mulle ütlemata.“
Ta pööras pilgu kõrvale.
„Kus sa terve päeva oled?“ küsisin.
„Tööd otsimas,“ vastas ta liiga kiiresti.
Ma vaatasin teda edasi, kuni ta rahutult liigutas.
Ta avas suu.
„Vasta,“ ütlesin. „Sest sa ei vastanud telefonile, kui Diane sulle helistas.“
„Ma ei olnud kadunud,“ nähvas ta.
„Siis lõpeta selline käitumine,“ vastasin. „Kus sa käid?“
Ta avas suu. Aga Melissa tuli tagasi mängukrooniga.
„Emme! Ma olen printsess!“
Beni nägu lõi särama, nagu oleks ta päästetud.
Tõstsin käe. „Melissa, tagasi oma tuppa.“
Ta tardus mu hääletoonist, siis taandus aeglaselt.
Tõusin püsti.
„Uus reegel,“ ütlesin. „Kuni ma aru ei saa, mis toimub, ei vii sa teda mitte kuhugi ilma mulle ütlemata. Mitte kunagi.“
Ben tõstis pilgu. „Karen, ära—“
„Liiga hilja,“ ütlesin. „Sa segasid meie tütre valesse.“
Sel ööl ei saanud ma hetkekski magada.
Järgmisel hommikul nõudis Ben, et ta viib mu tööle. Ta rääkis liiga palju.
„Me peaksime Melissa loomaaeda viima. Tema sünnipäev läheneb.“
Vaatasin, kuidas ta rooli pigistas.
„Sa tunned süüd,“ ütlesin.
„Ma tunnen survet,“ vastas ta.
„Sama asi,“ ütlesin.
Ma tahtsin fakte.
Parklas kummardus ta mind suudlema. Lasin tal põsele musi teha, sest Melissa vaatas.
Siis, kui ta mu kotti pagasiruumist võttis, libistasin GPS-jälgija tema istme alla.
Ma tahtsin tõde.
Kell 9:15 kontrollisin.
Beni auto oli Diane’i juures.
Ma sõitsin otse Laureni maja poole.
Kell 10:02 liikus punkt üle linna.
Ja peatus mu õe Laureni maja ees.
Lauren on 36. Tal on oma puutöökoda tagaaias.
Ben oskab selliseid asju teha, aga mitte nii hästi, et „veeta seal terve päev“. Ei.
Lõuna ajal — ikka seal.
Kell 13:30 — endiselt seal.
Ma ei koputanud. Astusin sisse.
Kui kohale jõudsin, oli hirm asendunud otsusekindlusega.
Garaažiuks oli lahti. Kuulsin tööriistade hääli.
Ma ei koputanud. Lihtsalt läksin sisse.
Lauren pöördus esimesena, kaitseprillid otsaesisel.
„Karen? Mida sa siin—“
Ben pani aeglaselt trelli käest.
Ja siis ma nägin seda tema taga — puidutolm juustes, tööriist käes.
Ning tema selja taga — poole ruumi hõivanud — hiiglaslik puidust printsessiplatvorm.
Alus. Kaarduvad servad. Väljalõigatud tähed. Värviämbrid. Poolik kiri: „Printsess Melissa“.
Ben kahvatus mind nähes.
Lauren sosistas: „Oh ei.“
Ta pani tööriista käest.
„Kui kaua sa oled teadnud, et ta siin on?“ küsisin.
„Karen,“ ütles ta, „ma võin seletada.“
„Siis seleta. Kohe.“
Lauren tõstis käed. „Karen, palun—“
Pöördusin tema poole. „Kui kaua sa teadnud oled?“
Ta kõhkles. „Mõned nädalad.“
Mu rind tõmbus kokku. „Nii et sa teadsid, et ta on siin, samal ajal kui mu tütar oli Diane’i juures.“
„Ma ei teadnud, et asi nii tõsine on.“
Vaatasin Beni poole. „Kus Melissa praegu on?“
Ta neelatas. „Diane’i juures.“
„Diane on haige,“ ütlesin.
„Ma ei teadnud, et tal nii halb on,“ vastas ta kiiresti.
„Sa ei teadnud, sest sa ei vastanud telefonile,“ ütlesin. „Sest sa ei olnud lapsevanem.“
Tema õlad vajusid alla.
„Mind lasti lahti,“ ütles ta katkeva häälega. „Ma tundsin end kasutuna.“
Panin käed rinnale risti. „Ja sellepärast sa valetasid.“
Ta noogutas. „Jah.“
Lauren ütles vaikselt: „Ta teeb seda Melissa sünnipäevaks.“
Vaatasin uuesti konstruktsiooni. See oli muljetavaldav.
Aga see ei õigustanud kahte nädalat.
„Sa ei saa asendada lapse eest hoolitsemist üllatusega,“ ütlesin.
„Ma tean,“ sosistas Ben.
„Miks sa seda minu eest varjasid?“ küsisin. „Ja miks sa sundisid Melissat valetama?“
Tema silmad täitusid pisaratega. „Sest sa töötad nii palju… sa näed nii kurnatud välja. Ma ei tahtnud, et sa vaataksid mulle otsa nagu koormale.“
Naersin kuivalt. „Ben, ma juba tunnen, nagu kannaksin ma kõike üksi. Vahe on selles, et mina ei valeta selle kohta.“
Lauren köhatas. „Ta tahtis tõestada, et saab siin töötada. Ta arvas, et kui ta projekti lõpetab, palkan ma ta.“
Ben noogutas. „Ma tahtsin selle välja teenida.“
Lauren vaatas talle otsa. „Sa oleksid võinud lihtsalt küsida.“
„Ma tean.“
Hingasin sügavalt sisse. „Nii hakkab nüüd olema.“
Ben vaatas mulle lootusrikkalt otsa.
„Me läheme Melissale järele. Kohe. Siis vabandad Diane’i ees. Pärast seda teeme päris plaani — graafik, lapsehoid, telefon sisse lülitatud. Mitte ühtegi saladust.“
Ben noogutas kiiresti. „Jah.“
„See võib olla kingitus,“ lisasin. „Aga see ei kustuta tehtut.“
„Ma ei tahtnud seda kustutada,“ ütles ta. „Ma sattusin paanikasse.“
„Siis lõpeta paanika ja hakka kohal olema,“ vastasin.
Sõitsime Diane’i juurde vaikides.
Ta avas ukse — nägi kohutav välja.
Ben astus ettepoole. „Diane, mul on väga kahju.“
Ta vaatas talle otsa. „On või?“
„Ei,“ ütles ta valjemini. „Ma valetasin. Lükkasin oma vastutuse sinu peale. Mul on kahju.“
Mina sekkusin. „Ma maksan sulle viimase kahe nädala eest.“
„Ma ei teinud seda raha pärast,“ ütles ta.
„Ma maksan sulle, sest sa ei olnud sellega nõus,“ vastasin. „Ja sest mu abikaasa kasutas sind tasuta lapsehoidjana.“
Ben võpatas.
Diane mõtles hetke ja noogutas siis. „Olgu.“
Kallistasin Melissat tugevalt. „Mitte enam saladusi, eks?“
„Olgu, emme.“
Ben kükitas tema ette. „Sa ei tohi kunagi emme eest asju varjata.“
Kodus ei lasknud ma Benil lõdvestuda.
Istusime laua taha.
„Sa panid Melissa teisele kohale,“ ütlesin. „Seda ei juhtu enam.“
Tema hääl murdus. „Sul on õigus.“
„Ma panin su autosse jälgija,“ ütlesin.
Ta ei vihastanud. Lihtsalt noogutas.
„Ma märkasin seda täna hommikul,“ tunnistas ta.
„Ja sa ei öelnud midagi?“
„Sest sul oli põhjus,“ ütles ta vaikselt.
Vaatasin talle otsa. „Ma ei taha olla abielus inimesega, keda pean jälgima.“
„Ja mina ei taha olla selline inimene,“ vastas ta.
„Siis tõesta seda.“
Sel õhtul kirjutasin Laurenile: „Homme kell kaheksa tulen läbi. Räägime piiridest.“ Ta vastas: „Sobib.“
Järgmisel hommikul läksin kohale kohvi ja märkmikuga.
„Kui sa oled töökojas, siis meil on tasuline lapsehoid või oled sa Melissaga,“ ütlesin. „Diane’i juurde ei lähe ta enam, välja arvatud juhul, kui Diane ise seda pakub ja mina kinnitan.“
Ben noogutas. „Saan aru.“
„Ja sina,“ ütlesin Laurenile, „ei hoia minu mehega saladusi. Kui ta tuleb mingi looga — helistad mulle.“
Ta ohkas. „Sul on õigus.“
„Ja veel üks asi,“ ütlesin Benile. „Sa ei sunni meie last valetama. Mitte kunagi.“
„Ma luban.“
„Hea. Sest ma ei ole su ülemus. Ma olen su partner.“
Lahkudes ütles Lauren: „Kui Ben tahab poole kohaga tööd, siis mul on talle koht olemas. Ta on tegelikult väga hea.“
Ben noogutas. Mina ei naeratanud, aga esimest korda üle mitme nädala tundsin, kuidas mu õlad lõdvestusid.
Melissa sünnipäev oli järgmisel laupäeval.
Ben lõpetas platvormi Laureni abiga — seekord ilma saladusteta.
Melissa tuli oma printsessikleidis välja, nägi seda ja kiljatas:
„KAS SEE ON MINULE?“
Ben kükitas tema ette. „See on sulle. Palju õnne sünnipäevaks, printsess.“
Ta hüppas talle sülle.
Hiljem tuli ta minu kõrvale.
„Mul on kahju,“ ütles ta. „Valede pärast. Diane’i pärast. Selle pärast, et ma Melissa sellesse segasin. Et ma sundisin sind mind jälgima.“
„Ma olin hirmul,“ ütlesin. „Ja vihane.“
„Ma tean. Ja sul oli õigus.“
Ta hingas sisse. „Lauren pakkus mulle poole kohaga tööd. Aga ainult siis, kui lapsehoid on korraldatud.“
„Ja?“ küsisin.
Melissa jooksis meie juurde krooniga, mis vajus talle otsaette.
„Me tegime graafiku,“ ütles ta. „Tasuline lapsehoid, kui vaja. Melissa ei lähe enam Diane’i juurde. Telefon jääb sisse. Jagatud asukoht. Ja ma otsin tööd.“
Noogutasin. „Hea.“
Ta vaatas mulle ettevaatlikult otsa. „Kas meiega on kõik korras?“
„Me liigume edasi,“ ütlesin. „Aga kui sa sunnid meie tütart veel kunagi minu eest saladust hoidma — siis tuleb hoopis teistsugune vestlus.“
Tundsin, kuidas mu huultele tekkis naeratus.
Tema nägu tõmbus tõsiseks. „Mitte kunagi enam.“
Melissa jooksis meie juurde. „Emme! Issi! Pilt!“
Astusime kokku.
Kui tegime pilti oma tütrest selle hiiglasliku puidust platvormi peal, tundsin, kuidas minus hakkas tekkima naeratus.
„Ja muide,“ sosistasin, „ma olen sinu üle natuke uhke ka.“
