Elegantne naine pigistas käevõru nii kõvasti, et ta sõrmed muutusid valgeks.
Näitlejanna tundis selle kohe ära.
See oli tema mänedžer.
Sama naine, kes oli üle kaheksa aasta juhtinud tema karjääri, avalikke väljaütlemisi ja peaaegu kõiki tema eraelu puudutavaid otsuseid.
– Anna see talle tagasi, – ütles näitlejanna.
– See on pettus, – vastas mänedžer. – Keegi tahab sinult raha välja pressida.
Väike tüdruk protesteeris nuttes.
– Ma ei taha raha. Ma tahan lihtsalt teada, miks sa mind ei otsinud.
NÄITLEJANNA KÜKITAS TÜDRUKU ETTE.
– Ma otsisin sind.
Pärast neid sõnu jäid kõik nende ümber täiesti vaikseks.
Ta rääkis, et sünnitas üheksateistaastaselt tütre, ammu enne kuulsaks saamist. Ta kasvatas teda üksi, käies samal ajal väikeste rollide pärast proovivõtetel.
Ühel õhtul sattus ta raske infektsiooni tõttu haiglasse.
Kui ta teadvusele tuli, oli laps kadunud.
Talle öeldi, et üks sugulane oli lapse ajutiselt enda juurde võtnud.
Hiljem ei öelnud aga enam keegi talle, kus laps viibib.
– AASTAID ARVASIN, ET SA OLED SURNUD, – ÜTLES TA VÄRISEVAL HÄÄLEL. – KÕIK DOKUMENDID TÕENDASID SEDA.
Mänedžeri nägu tõmbus pingule.
Siis märkas näitlejanna, et naise kotist paistis välja vana toimiku nurk.
– Mis sul seal on?
– Mitte midagi.
Turvamees oli selleks ajaks aga juba toimiku tema käest ära võtnud.
Kaustas olid haigladokumendid, eestkostepaberid ja mitu tagastatud kirja.
Kõik need oli näitlejanna aastaid tagasi kirjutanud.
ÜHTEGI NEIST EI OLNUD KÄTTE TOIMETATUD.
Tüdruku eestkostjana oli märgitud sama naine, kes oli hiljuti surnud ja keda laps oli seni oma emaks pidanud.
Enne surma rääkis naine aga tõtt.
Näitlejanna mänedžer kartis aastaid tagasi, et salaja sünnitatud laps rikub noore naise karjääri. Ta kasutas oma tutvusi, maksis ühele ametnikule ning korraldas, et laps kasvaks üles teise nime all.
– Sina tegid seda? – küsis näitlejanna.
Mänedžer püüdis end õigustada.
– Ma päästsin su elu. Ilma minuta poleks sa kunagi nii kaugele jõudnud.
– Minu elu? – küsis näitlejanna. – Sa võtsid mult tütre.
FOTOGRAAFID EI PILDISTANUD ENAM.
Naine kutsus lõpuks politsei.
Mitte tüdruku pärast.
Vaid oma mänedžeri vastu.
Järgnevate nädalate jooksul tehti DNA-test.
Tulemus oli üheselt selge.
Laps oli tõepoolest tema tütar.
Ometi ei kolinud nad kohe kokku.
VÄIKE TÜDRUK OLI KAHEKSA AASTAT ELANUD TEISTSUGUST ELU, TEISTSUGUSTE MÄLESTUSTE, HARJUMUSTE JA PALJUDE HIRMUDEGA.
Näitlejanna ei püüdnud tema armastust kingitustega osta.
Nad kohtusid kord nädalas.
Jalutasid.
Tegid koos süüa.
Ja õppisid tasapisi, kuidas kaotatud suhet mitte lihtsalt jätkata, vaid täiesti uuesti alustada.
Mõni kuu hiljem küsis väike tüdruk:
– Kas ma pean nüüd sind emaks kutsuma?
NÄITLEJANNA RAPUTAS PEAD.
– Siis, kui sina seda soovid.
Laps mõtles hetke, haaras siis tal käest.
– Siis jää praegu lihtsalt minu kõrvale.
Naine noogutas.
Sest sel õhtul ei saanud üks filmistaar oma minevikku täiuslikult tagasi.
Üks ema sai võimaluse olla lõpuks olemas selles elus, kust teised olid ta aastaid varem kustutanud.
