Naise näolt kadus hetkega kogu enesekindlus.
– Millest sa räägid? – sosistas ta käheda häälega.
Tüdruk ei lasknud tema randmest lahti.
– Ema ütles, et ühel päeval see päev tuleb.
Nende ümber seisjad jälgisid vaikides.
Vana mees pani aeglaselt telefoni käest.
– Politsei on teel.
Elegantne naine hakkas värisema.
– SEE ON HULLUMEELSUS! NAD USUVAD LAPSE SÕNU?
– Mitte ainult talle, – vastas vana mees.
– Mina olin tol õhtul esimene kiirabitöötaja.
Väljakul tekkis hauavaikus.
– Ametliku raporti järgi toimus liiklusõnnetus.
– Aga alati oli midagi, mis ei sobitunud pildiga.
Naine püüdis taganeda.
– Vale!
SIIS PÖÖRAS TÜDRUK ETTEVAATLIKULT VANA FOTOT.
Tagaküljel oli mõned käsitsi kirjutatud read.
„Kui ma kunagi kaoksin, otsi üles see naine, kellel on vanaema sõrmus.”
Naise silmad läksid pisaraisse.
– Ei… sa ei tohi seda lugeda…
– Miks? – küsis tüdruk.
– Sest see on tõsi?
Mõne minuti pärast saabusid politseinikud.
ÜKS NEIST VAATAS PIKALT ELEGANTSET NAISET.
– Proua… me kuulasime teid juba aastaid tagasi üle.
Naine sulges aeglaselt silmad.
– Mina… ei tapnud teda.
Kõik olid jahmunud.
Keegi ei küsinud, kas ta oli ta tapnud.
Tema ütles selle esimesena välja.
Pisarad veeresid mööda ta nägu.
– ME VAIDLESIME.
– Ta tahtis sõrmuse kaasa võtta.
– Ta kukkus…
– Ta lõi oma pea ära.
– Ma ehmusin.
– Ma arvasin, et keegi ei usu, et see oli õnnetus.
– Seepärast… põgenesin.
Tüdruku silmad täitusid pisaratega.
– SEGA SA OLID SEAL.
– Ja kogu selle aja lasid kõigil arvata, et ema suri üksi.
Naine puhkes nutma.
– Ma kahetsesin iga päev.
– Aga ma olin arg.
Vana mees langetas pea.
– Üksainus vale kestis kakskümmend aastat.
Politseinikud panid naise vaikselt käeraudadesse.
KUI TEDA ÄRA VIIDI, VAATAS TA VEEL KORD TÜDRUKULE TAGASI.
– Vabandust.
Tüdruk ei vastanud.
Ta pigistas lihtsalt vana fotot.
Sest sel päeval ei saanud ta tagasi oma ema.
Vaid tõe, mida keegi oli aastaid püüdnud maha matta.
