Kui ma olin viieaastane, kadus mu kaksikõde meie maja taga metsas ja ei naasenud kunagi. Politsei ütles mu vanematele, et tema keha oli leitud, kuid ma ei näinud kunagi tema hauda ega kirstu. Ainult kümned aastad vaikust ja tunne, et see lugu pole tegelikult lõppenud.
Mina olen Dorothy, 73-aastane, ja minu elu on alati olnud puudulik detail, milleks oli väike tüdruk nimega Ella.
Ella oli minu kaksikõde. Me olime viieaastased, kui ta kadus.
Ella seisis nurgas oma punase palliga.
Me ei olnud mitte lihtsalt kaksikud sünnipäeva põhjal. Me olime seotud nagu üks tervik. Kui tema nuttis – nutsin ka mina. Kui mina naersin – naeris tema veel kõvemini. Tema oli julge. Mina järgnesin talle.
Kadumise päeval olid meie vanemad tööl, meie aga vanaema juures.
Ma olin haige. Kõrge palavikuga, kurk põletavas valus. Vanaema istus mu voodi serval märja rätikuga.
„Puhka, kallis,“ ütles ta. „Ella mängib vaikides.“
Ella seisis nurgas oma punase palliga ja viskas seda vastu seina, lauldes endamisi. Mäletan kõminat, vihma väljas.
Kui ma üles ärkasin, oli kõik imelik.
Siis – mitte midagi.
Ma magasin jälle.
Kui ma üles ärkasin, oli maja vaikne.
Liialt vaikne.
Ei olnud palli. Ei olnud laulu.
„Vanaema?“ hüüdsin.
Keegi ei vastanud.
Ta sisenes tuppa, pahur ja pinges.
„Kus on Ella?“ küsisin.
„Ta on väljas,“ ütles ta. „Püsige voodis.“
Tema hääl värises.
Kuulsin, kuidas tagauks avanes.
„Ella!“ hüüdis vanaema.
Siis saabusid politseinikud.
Ei mingit vastust.
„Ella, tule kohe koju!“
Samuti samme, paanikat.
Tõusin voodist. Koridor oli külm. Kui ma jõudsin elutuppa, olid naabrid juba seal.
„Kas sa oled oma õde näinud?“ küsis hr Frank.
Noogutasin, sõnadeta.
„Kas ta rääkis võõrastega?“
Politsei saabus.
Sinised jakid, raadiosaatjad, küsimused.
„Mida ta kandis?“
„Kus ta mängis?“
„Kellega ta rääkis?“
Löögipall leiti.
Meie maja taga oli mets. Seda nimetati lihtsalt „metsaks“. Selles öös olid foonide valgustatud tükid lõikamas pimedust. Karjusid tema nime.
Löögipall leiti.
See oli ainus fakt, mida mulle kunagi selgelt öeldi.
Otsing kestis. Päevi, nädalaid. Aeg lõdvenes.
„Palun ära küsi enam.“
Vanaema nuttis köögis.
„Dorothy, oma toas.“
Küsin ema käest: „Millal Ella tagasi tuleb?“
Ta seisis hetkeks, pesnud nõusid.
„Ta ei tule tagasi.“
„Miks?“
Mu isa katkestas:
„Lõpeta.“
Siis öeldi mulle:
„Me leidsime ta. Metsas. Ta on… kadunud.“
„Kus?“
„Ta ei ole siin.“
„Kuidas ta ei ole siin?“
„Ta on surnud.“
Ei olnud kirstu. Ei olnud hauda.
Ühel päeval mul oli õde.
Järgmisel päeval olin ma üksi.
Tema mänguasjad kadusid. Meie riided samuti.
„Kas see teeb haiget?“
Küsin.
„Kus ta on?“
„Mis juhtus?“
„Kas see teeb haiget?“
„Lõpeta,“ öeldi mulle.
Ja ma lõpetasin.
Õppisin vait olema.
16-aastaselt läksin üksi politseisse.
„Ma tahan oma õe faili.“
„Kui vana sa oled?“
„Kuueteistkümne.“
„Me ei saa.“
„Tuleb olla vanem.“
Läksin minema.
Hiljem küsisin oma ema käest.
„Ära ava seda,“ ütles ta.
„Ela oma elu.“
Kuid ta ei olnud lihtsalt kadunud.
Ta oli puudunud.
Sain emaks, siis vanaemaks.
Elu jätkus, aga auk jäi.
Mõnikord panin kaks taldrikut.
Mõnikord kuulsin häält.
„See oleks Ella…“
Mu vanemad surid ilma rohkem öeldes.
Ma arvasin, et lugu on lõppenud.
Kuni mu tütretütar kutsus mind teise linna.
Läksin.
Kohvikus, samal ajal kui ootasin, kuulsin häält.
Naise.
Ja midagi minus seisis.
Tõstsin pilgu.
Naine seisis kassas.
Sama pikkus.
Sama pilk.
Ja ma jäin endasse vaatama.
„Ella?“
„Mina olen Margaret.“
Mu käed külmusid.
„Ei… ma… mul oli õde Ella. Ta kadus.“
„Mina olen ka adopteeritud,“ ütles ta vaikides.
Me istusime.
Mõlemad värisesime.
„Kust?“
„Väike linn. Haigla.“
„Millal sa sündisid?“
Ma ütlesin talle.
Ka tema ütles.
Vaikus.
Me ei olnud kaksikud.
Aga midagi ei olnud juhuslik.
„Nagu midagi puuduks,“ ütles ta.
„Minul ka.“
Alustasin vanades kastides kaevamist.
Dokumendid.
Ja lõpuks – kaust.
Adoptioon.
Ema: minu ema.
Kirjutatud kiri tema käekirjas.
Ta oli noor. Sunnitud. Keelatud tal oli lapsi hoida. Öeldi, et ta unustaks.
„Aga ma ei unustanud.“
Ma nutsin.
Sahtlesin selle Margaretile.
Ta helistas kohe.
„Kas see on tõsi?“
„Jah.“
„Siis… sa oled mu õde.“
Me tegime DNA testi.
Kinnitatud.
Inimesed arvavad, et see on õnnelik lõpp.
Kuid see ei ole.
See on tõde, mis valutab.
Kuid tõde, mis selgitab kõike.
Meil oli kolm tütart.
Üks antud.
Üks kadunud.
Ja üks, mis jäi vaikusesse.
Ja nüüd… kaks, kes lõpuks leiavad teineteist.
