Kui ma poleks hortensiatest nii vaimustuses olnud, poleks ma surnud meest kõrvalmajja kolimas näinud.
Ma ei mõelnud täna hommikul üldse taimedele – ma mõtlesin tulekahjule.
Kõrvale oli sõitnud kolimisauto. Ühesugustes T-särkides mehed tassisid kaste välisukse juurde. Midagi ebatavalist polnud.
Aga mees, kes juhiuksest välja astus, oli kõike muud kui tavaline.
Ta tõusis aeglaselt püsti, justkui lasuks tema õlgadel kolmekümne aasta raskus. Päike langes ta näole ja hetkeks uskus mu aju imedesse.
Mõtlesin tulekahjule.
Sama lõualuu.
Samad silmad.
Samamoodi nagu ta kõndides ettepoole kallutas – justkui tormaks ta alati millegi poole, millest ta ei tahaks ilma jääda.
Pöörasin ringi ja läksin sisse, süda rinnus peksles. Niipea kui uks klõpsatas kinni, panin selle riivi. Mu telefon vibreeris – Janet küsis minult jälle, kuidas on, aga ma ignoreerisin teda.
Surusin otsaesise vastu külma puidust ust ja püüdsin veenda maailma mõistust leidma.
Kolm päeva.
Nii kaua olin ma oma kodus peidus olnud, lugedes väljas autosid.
Lükkasin ukse lukku.
Kolmandal õhtul istusin köögilaua taga, vaatasin oma vana koolialbumit ja libistasin sõrmega üle Gabrieli pildi, kuni leht pehmenes.
Neljandal hommikul olin peaaegu veendunud, et kujutan seda ette. Siis koputas keegi. Kolm korda – aeglaselt, enesekindlalt, tahtlikult.
Seisin ukse juures, sõrmed ketil värisemas.
„Kes seal on?” küsisin kähedal häälel.
„Elias,” vastas mees. „Teie uus naaber. Otsustasin end korralikult tutvustada.”
Avasin ukse just nii palju, et teda näha, korv käes.
„Tere,” ütlesin vaikselt, oma häält uskumata.
„Teie uus naaber.”
Ta hoidis korvi üleval. „Need muffinid on sulle, et sa ei peaks omavalitsusele kaebama, kui ma muru niitmise unustan.“
Püüdsin naeratada nagu tavaline naaber.
Siis libises ta varrukas alla.
Tema randme ja käsivarre nahk oli ebaühtlane. Kohati oli see sile ja pingul, teistes teistsugune, nagu oleks see poogitud.
Ja ta käe siseküljel, pooleldi varjatud, oli arm – kõver, nagu sulanud tint.
Kaheksa. Lõpmatuse sümbol, läbi tule käinud.
Mu kurk tõmbus krampi.
„Gabe?“
Tema naeratus kadus.
„Sa ei oleks pidanud mind ära tundma, Sam,“ ütles ta vaikselt. „Aga sa väärid tõde.“
„Gabe… kuidas sa elus oled?“
Tema hääl murdus. „See tulekahju 30 aastat tagasi polnud õnnetus.“
Avasin ukse täielikult.
„Tule sisse.“
Istusime minu köögilaua taga nagu võõrad, kes jagavad saladust, mis on suurem kui nemad ise. Harjumusest valasin kohvi.
Ta vaatas oma käsi.
„Ma ei tea, kust alustada.“
„Tulekahjust,“ ütlesin ma. „Sellest, miks me su matsime.“
Ta lõualuu pinguldus.
„See polnud õnnetus.“
Sõnad langesid raskelt tuppa.
„Mida see tähendab? Raport…“
„Mu ema kontrollis kõike.“ Ta neelatas. „Kaminaversiooni. Hambaraviandmeid. Kõike. Nad liigutasid mind, Sam. Nad ütlesid, et ma ei olnud sinu jaoks.“
Mu süda vajus saapasäärde.
„Ja sa ütled mulle, et nad lavastasid su surma?“
„Jah.“
„Seal oli surnukeha.“
Ta noogutas. „Seal oli tulekahju. Seal olid säilmed. Aga mitte minu omad. Need tuvastati andmete abil, mida sai… manipuleerida.“
Mu hääl karmistus.
„Sa lasid mul end matta.“
Mu isa Neville polnud kunagi suletud kirstu uskunud. Ta ei öelnud seda välja, aga ma nägin seda tema pilgust Gabrieli vanematele.
Pärast matuseid hoidis ta mind tegevuses – töö, toit, trenn, et ma oma mõtetesse ei läheks.
Kui ma Connoriga abiellusin, ei naeratanud ta fotodel. Ta lihtsalt kallistas mind ja sosistas: „Sa väärid tõelist armastust.“
Nüüd mõtlesin, kas ta pidas silmas Gabrieli.
–
„Pärast tulekahju oli mul traumajärgne amneesia,“ ütles ta. „Nii kutsusid teda Šveitsi arstid.“
Panin käed kokku.
„Ütle mulle, miks sa siin oled.“
„Ma pääsesin oma failidele ligi. Ja kuna mu ema ei saa mind enam luku taga hoida.“
Me rääkisime tundide kaupa.
Ta rääkis mulle aastatest udu, valu ja kustutatud mälestustest. Ma rääkisin talle oma abielust, tühjusest, millest mu abikaasa kunagi aru ei saanud.
„Kas keegi teab?“ küsisin.
„Ainult sina. Ja mu ema.“
Järgmisel päeval peatas mind tänaval kontorist pärit proua Harlan.
„Su uus naaber tundub… pinges,“ ütles ta.
Enne kui ma jõudsin vastata, sõitis ette must auto. Camille tuli välja.
„Elias,“ hüüdis ta. „Kallis.“
Gabrielle tuli majast välja.
„Leina teeb imelikke asju,“ ütles ta rahulikult. „Eriti kui keegi näeb välja nagu mälestus.“
„Ma tean, kes ta on.“
Tema naeratus teravnes.
„Hoia distantsi… või ta kaob jälle.“
Nädal hiljem istusime minu tagaverandal.
Must auto jälgis meid nurga tagant.
Ta näitas mulle fotot – meist kahest tule ees. Naeratades. Samad lõpmatuse sümbolid kätel.
„Ma hoidsin selle alles,“ ütles ta. „See oli kõik, mis mul oli.“
„Me kakleme,“ ütlesin ma.
„Temaga?“
„Tõega.“
Janet ja mina hakkasime asju klaarima.
„Me saame tõe välja,“ ütles ta. „Või lihtsalt raputame asja üles?“
„Kõik ära.“
Gabriel kõhkles, aga nõustus.
„On aeg,“ ütles Janet. „Ma ei jäta sind üksi.“
Me sisenesime Camille’i majja.
„Sa ei oleks pidanud teda siia tooma,“ ütles ta.
„See on läbi,“ ütles Gabriel. „Ma võtan oma elu tagasi.“
Ma esitasin dokumendid.
„Ma üüri kõik ära.”
Tema telefon süttis: HÄDAOLUKORRA NÕUKOGU KOOSOLEK.
Esmakordselt lõi ta naeratus laiali.
„Sa kahetsed seda.”
„Ei,” ütlesin ma. „Sa kahetsed oma poja alahindamist.”
Janet naeratas.
„No tule nüüd. Räägime tõtt sellest, mis 30 aastat tagasi juhtus.”
Vaatasin Gabrieli poole.
Mitte kummitus. Mitte kaotus.
Inimene, kes oli tagasi tulnud.
Minevik ei valdanud meid enam.
