Ma arvasin, et tean kõiki saladusi, mida mu abikaasa endas kannab, kuni leidsin võtme, mida ma polnud kunagi varem näinud. See, mis järgnes, pani küsimärgi alla nii minu abielu kui ka mehe, kellega olin kogu oma elu üles ehitanud.
Kõik juhtus liiga kiiresti sel ööl, kui mu abikaasa Mark viidi kiiruga haiglasse.
Ma mäletan sõitu kiirabiautos, eredaid tulesid ja sõnu nagu „tüsistused“ ning „me peame kohe opereerima“.
Sõitsin temaga kaasa, kuni ta läbi topeltuste viidi ja mulle öeldi, et ma ei tohi enam edasi minna. Uksed sulgusid sellise lõpliku kõlaga, mis kajas mu rinnus palju kauem, kui oleks pidanud.
Ma mäletan sõitu kiirabiautos.
Kui arst välja tuli, oli operatsioon lõppenud. Ta ütles, et kõik läks hästi, kuid mu mees jääb veel mõneks tunniks narkoosi alla.
Mark pidi haiglasse mõneks päevaks jääma, nii et ma pidin koju minema ja talle mõned vajalikud asjad tooma.
Võtsin takso ja sõitsin kohe koju.
Kui majja sisse astusin, tundus see kummaliselt vaikne, nagu teaks see midagi, mida mina ei teadnud.
Pakkisin väikese koti — riided, hügieenitarbed, tema telefoni laadija — liikusin rohkem harjumusest kui mõtlemisest.
Mu mees pidi veel mõneks tunniks narkoosi alla jääma.
Ma ei tahtnud uut taksot kutsuda. Minu auto oli endiselt remondis, nii et Marki auto oli ainus, mida kasutada sain.
Läksin ukse kõrval oleva väikese kapi juurde, kuhu ta alati oma võtmed jättis.
Aga neid ei olnud seal.
Kontrollisin kööki. Tema jopesid. Valamu kõrval olevat sahtlit.
Ma ei suutnud oma mehe autovõtmeid kusagilt leida.
Ma ei tahtnud uut taksot kutsuda.
Kontrollisin kööki veel kaks korda ja siis kolmandat korda, tundes, kuidas ärritus muutus millekski palju teravamaks.
„Kuhu sa need panid?“ pomisesin tühjale toale.
Siis hakkasin otsima tema varuvõtmeid.
Läksin tema kummuti poolele, sahtlisse, mida ta alati kasutas juhuslike asjade hoidmiseks, mida ta ära visata ei tahtnud.
Seal olid vanad tšekid, juhtmed ja peotäied münte.
„Kuhu sa need panid?“
Sel õhtul värisesid mu sõrmed, kui selle avasin.
Ja siis ma leidsin selle.
Väikese, kulunud rahakoti. Mitte selle, mida ta iga päev kasutas. Vana.
Ma ei tundnud seda ära ja see pani mu rindkere kohe pingesse tõmbuma.
Sees ei olnud raha, ainult võtmed. Mitu tükki.
Aga üks neist ei sobinud mitte millegagi.
Ja siis ma leidsin selle. Väikese, kulunud rahakoti.
Selle küljes oli kohaliku laohoiu ettevõtte plastiksilt ja boksi number, mis oli musta markeriga peale kirjutatud.
Meie 31 abieluaasta jooksul ei olnud mu mees kordagi maininud, et ta rendib laohoiu boksi. Mitte kunagi.
Me jagasime kõike, või vähemalt nii ma uskusin. Arveid, graafikuid, arstivisiite ja isegi tema halbu unenägusid, kui ta higisena üles ärkas.
Võtsin rahakotist auto varuvõtme.
Kõhklesin ühe sekundi.
Siis võtsin ka laohoiu võtme.
Mu mees ei olnud kunagi maininud, et tal on laohoiu boks.
„Ma lihtsalt vaatan,“ ütlesin endale. „Mul on õigus teada.“
Panin rahakoti tagasi sinna, kust selle leidsin, ja sõitsin haiglasse.
Mark oli endiselt teadvuseta ega reageerinud millelegi.
Seisin seal kaua, hoidsin tema käest kinni ja vaatasin ta nägu. Otsisin endas süütunnet, kuid leidsin hoopis midagi külmemat: otsusekindlust.
Siis tegin otsuse, mida ma poleks kunagi arvanud, et teen.
„Ma armastan sind,“ sosistasin. „Aga ma pean tõde teada saama.“
„Mul on õigus teada.“
Pool tundi hiljem sõitsin laohoiu keskuse poole.
Kõik toimus nagu udus. Ühel hetkel olin veel teel — järgmisel seisin avatud boksi ees.
Sees olid asjad, mida ma polnud kunagi varem näinud. Kastid, hoolikalt virnastatud ja Marki käekirjaga märgistatud. Seal olid plastikkastid, fotoalbumid ja üks riidest kott, mis rippus konksu otsas.
Astusin sisse ja võtsin esimese ettejuhtuva kasti. Seal olid fotod.
Mark oli nende peal.
Noorem, kuid see oli tema. Sama naeratus, sama kehahoiak, käed taskus täpselt nii nagu ta siiani seisis, kui mind poodide ees ootas.
Ja ta ei olnud üksi.
Tema kõrval oli naine.
Fotodel olevad kuupäevad panid mu südame valusalt vastu roideid taguma. Need olid tehtud enne seda, kui ma teda tundma õppisin.
Istusin plastikkasti peale ja jätkasin vaatamist. Leidsin pulmakutsed nende nimedega, üürilepingu mõlema allkirjadega ja isegi kaarte, mis olid adresseeritud „Markile ja Elaine’ile.“
Leidsin pulmakutsed nende nimedega.
Siis leidsin surmatunnistuse. See kuulus Elaine’ile.
Surma põhjus oli kirjutatud hoolikate ametlike sõnadega, mis ei selgitanud tegelikult mitte midagi.
„Ei,“ sosistasin sellele elule, millest ma midagi ei teadnud. „Ei, ei, ei.“
Panin fotod värisevate kätega tagasi ja leidsin kirja, mis oli adresseeritud Elaine’ile naiselt nimega Susan, kellel oli sama perekonnanimi.
Siis leidsin surmatunnistuse.
Ma teadsin, et pean välja selgitama, kes ta oli ja mida ta teadis.
Sulgesin boksi, lukustasin selle ja otsisin Susani aadressi üles.
Kui jõudsin Susani majani, mis oli tunni kaugusel, ehmatas mind see, kui kõhn ja kurnatud ta välja nägi.
Kuigi ma ei teadnud täpselt, mis suhe Susanil Elaine’iga oli, näitasid kirjad selgelt, et nad olid lähedased. Ühes neist oli mobiilinumber, nii et ma helistasin ja selgitasin, et olin leidnud Elaine’i asjad ja kirjad — ning et mul on vaja temaga rääkida.
Pärast pikka vaikust nõustus ta kohtuma.
Mind vapustas see, kui kõhn ja lagunenud ta välja nägi.
Kui Susan ukse avas, oli ta ettevaatlik ja umbusklik, kuid väsinud viisil, mille ma kohe ära tundsin.
Siis märkasin tema selja taga midagi, mis võttis mul peaaegu hinge kinni.
Poiss tundus olevat umbes kaheksa-aastane ja tal olid Marki silmad.
Pidin uksepiidast kinni hoidma, et püsti jääda.
Susan jälgis mind tähelepanelikult. „Sa ütlesid, et see puudutab Elaine’i, minu õde.“
„Puudutab küll,“ vastasin, sundides oma häält rahulikuks jääma, kui sain aru, kes Susan tegelikult on. „Mul on sinu kaotusest väga kahju.“
Ta naeris kuivalt. „Inimesed ütlevad seda alati, aga ei mõtle seda päriselt.“
„Mina mõtlen.“
Nähes, kui siiras ja läbi omadega ma välja nägin, lasi Susan mul sisse tulla.
Istusime vanadele diivanitele ja ta hakkas aeglaselt avanema.
Ta rääkis mulle, et Elaine’i abikaasa kadus pärast naise surma. Ta lihtsalt haihtus, jätmata aadressi ega hüvastijättu. Politsei esitas küsimusi ja lõpetas siis lõpuks nende küsimise.
„Ta ütles, et vajab aega,“ rääkis Susan. „Ja siis ta ei tulnudki tagasi.“
Ta lihtsalt haihtus.
Üritasin küsida poisi kohta.
Susan muutus kohe pingesse. „Miks sa minu poja kohta küsid?“
„Ma lihtsalt olen uudishimulik,“ ütlesin, vihates end selle vale pärast.
„Uudishimu maksab midagi. Mida sa tahad?“
Vaatasin poissi, kes vaikselt joonistas, ja ütlesin ainsa tõe, mille suutsin välja öelda.
„Ma tahan aru saada, kes Mark, minu abikaasa, tegelikult on.“
Susani nägu muutus kahvatuks ja ta jäi vait. Oli ilmne, et ta varjas midagi.
„Miks sa minu poja kohta küsid?“
Ta ajas mind kiiresti majast välja, süüdistades mind valetamises selle kohta, kes ma olen. Püüdsin talle selgitada, miks ma olin valetanud, kuid ta ei tahtnud midagi kuulda.
Sõitsin otse haiglasse, lootes, et Mark on ärkvel. Ta oligi, kuigi nägi endiselt nõrk välja.
„Kus sa olid?“ küsis ta, viimased sõnad vaevu kuuldavad.
Vahtisin talle otse otsa. „Ma käisin sinu laohoiu boksis.“
„Sa ei oleks tohtinud seda teha.“
„Aga ma tegin. Nii et hakka rääkima.“
„Ma käisin sinu laohoiu boksis.“
Mark neelatas raskelt ja tema pilk liikus ukse poole, nagu ootaks ta kedagi sisse astuma ja teda päästma.
„Sul polnud õigust,“ ütles ta nõrga häälega. „See boks oli isiklik.“
„Ma olen su naine,“ vastasin vaikselt. „Või vähemalt arvasin, et olen.“
Mark pööras näo ära ja vaatas seina poole. Pikka aega ei öelnud ta midagi. Mina ootasin.
Aastate jooksul olin õppinud kannatlikkust, kuid ka sellel olid piirid.
„Tema nimi oli Elaine,“ ütlesin. „Ma tean seda. Ma tean, et ta oli sinu naine. Ma tean, et ta suri. Ja ma tean, et sina kadusid pärast seda.“
„Ma olen su naine.“
Marki õlad vajusid alla, nagu oleks midagi temas lõpuks alla andnud. „Ma lootsin, et sa ei leia seda rahakotti.“
„See ei olnud vastus.“
Ta sulges silmad. „Ma ei tapnud teda.“
„Ma ei öelnud, et tapsid. Aga midagi juhtus, mis hirmutas sind piisavalt, et põgeneda.“
Ta vaatas mulle otsa ja ma nägin tema silmades hirmu. „See oli õnnetus. Me tülitsesime. Elaine kukkus trepist alla. Naabrid kuulsid karjumist. Ma leidsin ta trepi alt liikumatult lamamas.“
„See oli õnnetus.“
„Ja nad arvasid, et sina tegid seda.“
„Nad arvasid, et võib-olla tegin. Nad küsitlesid mind nädalaid. Rebistasid mu elu tükkideks. Iga pilk, mida sain, ütles sama asja. Nad ei uskunud mind.“
„Ja siis sa põgenesid.“
„Ma murdusin. Ma ei suutnud selles majas enam hingata. Ükskõik kuhu ma läksin, tundsin ma teda kõikjal. Susan süüdistas mind. Ma ei saa talle seda ette heita.“
„Nad rebistasid mu elu tükkideks.“
Mõtlesin Susani väsinud näole ja sellele, kuidas ta oma sõnu hoolikalt valis. „Sa jätsid ta üksi.“
„Ma tean,“ sosistas Mark. „See süütunne pole mind kunagi maha jätnud.“
„Ja ometi abiellusid sa minuga. Ehitasid üles uue elu.“
„Ma ei plaaninud seda,“ ütles Mark kiiresti. „Ma kohtasin sind aastaid hiljem. Ütlesin endale, et olen uus inimene. Arvasin, et kui olen sinuga hea, stabiilne ja aus, siis see korvab kõik, mille kaotasin.“
„Välja arvatud see, et sa ei olnud aus.“
„Sa jätsid ta üksi.“
„Ma kartsin. Kartsin, et sa vaatad mulle otsa ja näed meest, kes põgenes leina eest.“
Naersin ühe korra, teravalt ja kibedalt. „Mina näen meest, kes põgenes vastutuse eest.“
Tema silmad täitusid pisaratega. „Mul on kahju.“
Ma uskusin teda. See üllatas mind.
Tõmbasin sügavalt hinge. „Seal on veel midagi.“
Tema lõualuu tõmbus pingesse. „Sa kohtusid Susaniga.“
„Jah. Ja sinu pojaga, ma eeldan.“
„Seal on veel midagi.“
Ta tõmbus kokku, nagu oleksin teda löönud.
„Ta on kaheksa-aastane,“ jätkasin. „Tal on sinu silmad.“
Mark kattis kätega oma näo. „Jumal küll.“
„Sa teadsid.“
„Ma kahtlustasin,“ tunnistas ta. „Pärast seda, kui ma aastaid hiljem tagasi läksin, juba pärast meie abiellumist, kohtusin Susaniga. Me rääkisime, nutsime ja jõime liiga palju. Lein paneb inimesed kummalisi asju tegema.“
„Tal on sinu silmad.“
„Ja laps?“
„See ei olnud plaanitud,“ ütles ta kiiresti. „Ma vannun. See oli üks öö. Üks viga, mis sündis ühisest leinast.“
„Siis miks sa vastutust ei võtnud?“
Ta vaatas mulle otsa, valu kirjutatud igasse näojoonesse. „Sest ma armastan sind ja meie elu tähendab mulle kõike. Ma ei tahtnud hävitada kõike ühe lapse pärast, kellele ma ei teadnud, kuidas isaks olla.“
„See laps vajab sind,“ ütlesin.
„See ei olnud plaanitud.“
„Ma tean,“ vastas ta murdunud häälega. „Ja ma vihkan ennast selle pärast.“
Vaikus venis meie vahel pikaks.
„Neil on raske,“ ütlesin lõpuks. „Susanil ja poisil. Rahaliselt. Ta ei palunud midagi. Ta ei teadnud isegi, kes ma olen.“
Mark vaatas lakke. „Sa ei oleks pidanud seda enda kanda võtma.“
„Aga nüüd võtsin. Küsimus on selles, kas sina võtad ka.“
„Neil on raske.“
Ta raputas pead. „Ma ei vääri teda.“
„See ei ole sinu otsustada. See on tema otsus.“
Ta pöördus minu poole, silmad punased. „Mida sa tahad, et ma teeksin?“
„Ma tahan, et sa kohtuksid temaga,“ ütlesin mõtlemata. „Sa ei tea, kui palju aega sul veel alles on.“
Hirm libises üle tema näo. „Mis siis, kui ta vihkab mind?“
„Siis sa elad sellega,“ ütlesin pehmelt. „Aga vähemalt oled sa kohale ilmunud.“
„Mis siis, kui ta vihkab mind?“
Järgmisel nädalal, pärast seda kui Mark haiglast välja kirjutati, tegin ma selle kõne sama numbri kaudu, mille olin kirjast leidnud.
Susan ei uskunud mind alguses. Ta süüdistas mind manipuleerimises ja selles, et üritan oma südametunnistust kergendada.
Ta ei eksinud südametunnistuse osas.
„Ma ei palu sinult andestust,“ ütlesin. „Ma palun, et sa laseksid tal oma poega näha.“
Järgnes pikk paus. Siis ta ohkas.
„Üks kohtumine.“
Ta süüdistas mind manipuleerimises.
Saime kokku neutraalsel pinnal, pargis.
Poiss, Eddie, lõi jalgpalli, samal ajal kui Mark seisis liikumatult, teadmata, kuidas edasi astuda.
„Tere,“ ütles ta lõpuks.
„Mina olen Mark.“
Eddie vaatas teda kahtlustavalt. „Tere, härra.“
Mark naeris läbi pisarate. „Tere, Eddie.“
Nad rääkisid kõigest ja mitte millestki. Susan jälgis neid niiskete silmadega.
Hiljem, kui päike hakkas loojuma, istus Mark minu kõrvale pingile.
„Tere, Eddie.“
Jätkan lõpuga:
„Tere, Eddie.“
Mark naeratas läbi pisarate ja Eddie vaatas teda üllatunud ning veidi segaduses näoga.
„Aitäh sulle,“ ütles Mark mulle otsa vaadates. „Et sa ei lasknud mul jälle põgeneda.“
„Ma ei teinud seda sinu pärast. Ma tegin seda Eddie pärast,“ vastasin talle.
Hakkasime neid aitama toidu, kooliasjade ja üüriga, kui Susan raskustesse sattus. Mark hakkas oma pojale igal pühapäeval helistama. Ta kuulas rohkem, kui rääkis.
Meie abielu muutus, kuid ei lõppenud.
Ühel õhtul, mitu kuud hiljem, sirutas Mark käe minu poole.
„Ma ei vääri sinu suuremeelsust,“ ütles ta.
„Võib-olla tõesti mitte. Aga armastus ei seisne selles, mida me väärime. See seisneb selles, mida me otsustame,“ vastasin.
Ta pigistas mu kätt ja esimest korda pärast seda ööd haiglas tundsin, et seisan jälle kindlalt jalul.
