Naaber jooksis paljajalu oma majast välja.
– Korja see kõik kohe kokku!
Pikal laual seisid kümned pudelid värskelt keedetud õunamoosi, õunakook ja hoolikalt täidetud paberkotid.
Nende kõrval seisis suur silt:
„Tasuta õunad ümbruskonna elanikele. Annetused lähevad kohalikule lastehaiglale.”
Naabri nägu muutus punaseks.
– Sa ei saa minu maja ette mingit üritust korraldada!
– Laud asub minu kinnistul.
SAMAL AJAL HAKKAS ÜHA ROHKEM ÜMBRUSKONNA ELANIKKE KOHale JÕUDMA.
Paljud tundsid mu abikaasa lugu ja teadsid, kui palju see puu mulle tähendas.
Lapsed valisid endale õunu.
Vanemad naabrid ostsid kooki.
Keegi tõi terve kasti purke.
Mees ei kavatsenud aga taganeda.
Ta kutsus politsei.
Kui patrull saabus, väitis ta, et ma ahistan teda, korraldan ilma loata laata ja alandan teda tahtlikult.
KUULASIN RAHULIKULT KÕIK ÄRA.
Seejärel võtsin telefoni välja.
– Enne kui otsustate, kes keda ahistab, tahaksin teile seda näidata.
Videos oli selgelt näha, kuidas ta pärast kella kahte öösel üle aia ronis.
Tal olid kotid kaasas.
Kõigepealt korjas ta ära käeulatuses olevad viljad, seejärel lõi pika kepiga oksi. Mitu väiksemat oksa murdus.
Pärast seda puistas ta õunad tahtlikult minu õuele laiali.
Politseinik pöördus naabri poole.
– KAS SEE OLETE TEIE VIDEOL?
– Nägu pole ju kindlalt näha.
Järgmisel kaadril vaatas ta aga otse kaamerasse.
Tal oli seljas sama jope, mida ta kandis praegu meie ees seistes.
Mees jäi vait.
Politseinikud käskisid tal sündmuskohale jääda, samal ajal kui nad koostasid protokolli võõrale kinnistule tungimise ja tahtliku kahju tekitamise kohta.
Kohale saabus ka elamukogukonna juht.
Pärast salvestise vaatamist teatas ta, et naabrit ootab rahatrahv ja ametlik hoiatus.
KAHJU HINDAS ÜLE KOHALIK AEDNIK.
Mitu oksa oli kahjustatud, kuid puu oli päästetav.
Naaber pidi tasuma selle ravimise ja kärpimise kulud.
Kõige rohkem ei häirinud teda aga mitte karistus.
Vaid see, et õunad, millega ta oli tahtnud mind alandada, tõid mõne tunniga kogu tänava kokku.
Keskpäevaks olid kõik kotid otsas.
Annetustest kogunes nii palju raha, et lastehaigla sai osta vanematele kaks uut puhketooli.
Ühe väikese poisi ema saatis mulle hiljem kirja.
TA KIRJUTAS, ET MAGAS SELLES TOOLIS OMA LAPSE VOODI KÕRVAL ÜHEL RASKEL ÖÖL.
Panin kirja raami ja riputasin selle oma kööki abikaasa foto kõrvale.
Naaber ei rääkinud minuga mitu kuud.
Järgmisel sügisel ilmus ta aga ootamatult minu värava taha.
Ta ei küsinud õunu.
Tal oli käes noor õunapuuistik.
– Ma tean, et see ei tee juhtunut olematuks – ütles ta. – Aga ma tahaksin murdunud okste asemele selle istutada.
Meist ei saanud sõpru.
AGA MA LUBASIN TAL AIDATA.
Sest õunapuu ei õpetanud mulle kättemaksu.
Vaid seda, et isegi sellest, mille keegi pahatahtlikult laiali pillutab, suudavad teised inimesed ikka midagi head kokku koguda.
