Mu käsi hakkas värisema.
Kaustas polnud ainult fotod.
Seal olid ka kuude taha ulatuvad märkmed.
„Esmaspäev – 7:42. Saabub haiglasse üksi.”
„Kolmapäev – 18:15. Veedab pool tundi järveäärse maja juures.”
„Reede – 12:08. Lõunatab ühe mehega.”
Tõstsin pilgu.
– Kes need kirjutas?
POISS LÕI PILGU MAHA.
– Mina.
– Teie abikaasa kohtus minuga iga nädalavahetus.
Ta võttis fotod enda kätte.
Ja andis mulle uusi ülesandeid.
– Miks?
– Ta ütles, et kardab, et te varjate midagi.
Tundsin, kuidas mu rind kokku tõmbus.
– AGA MA EI VARJA MIDAGI.
Poiss noogutas.
– Ma ütlesin talle sama.
– Ütlesin, et te lähete alati samasse kohta.
Töötate.
Lähete koju.
Mõnikord külastate järveäärset maja.
See on kõik.
– SIIS MIKS TA JÄTKAS?
Poiss naeratas kibedalt.
– Sest ta ei tahtnud veenda mind.
Ta tahtis veenda iseennast.
Seisime mõne hetke vaikides.
Siis võttis ta välja suletud ümbriku.
– Selle andis ta samuti mulle.
– Mis see on?
– TA ÜTLES, ET AVAKSIN SELLE AINULT SIIS, KUI TUNNEN ÜHEL PÄEVAL, ET MA EI SUUDA ENAM VALETAMIST JÄTKATA.
Avasin selle.
Sees oli üksainus paber.
Davidi käekirjaga.
„Kui Rachel on süütu, hävita kohe kõik jälitusmaterjalid. Kui sa ei leia midagi, palu temalt ka minu nimel andeks.”
Vaatasin seda arusaamatuses.
– Mida see… tähendab?
Poiss hingas sügavalt sisse.
– ESIMESEL PÄEVAL KÜSISIN TEMALT, MIKS TA EI PALKA ERADETEKTIIVI.
Ta ütles, et ei taha teie mainet rikkuda.
– Siis miks?
– Sest keegi oli talle kuude jooksul anonüümseid kirju saatnud.
Neis kirjutati, et te elate kaksikelu.
Et teil on salajane suhe.
Ja et kohtute järveäärses majas regulaarselt kellegagi.
Tardusin.
Järveäärne maja…
Äkitselt sai kõik selgeks.
– Mu isa vana sõber.
– Mida?
– Ta on kaheksakümne kahe aastane.
Pärast isa surma sai temast seal asuva majakese hooldaja.
Kord kuus viin talle ravimeid ja toon toidukaupu.
Seal pole kedagi teist.
POISS NOOGUTAS AEGLASELT.
– Täpselt seda nägin ka mina.
Mu süda tagus kurgus.
– David ei küsinud seda minult.
– Ei.
– Selle asemel lasi ta mul silma peal hoida.
Sel õhtul, kui David koju jõudis, ootasin teda elutoas.
Panin tema ette kausta.
Fotod.
Märkmed.
Ja ümbriku.
Ta nägu kahvatas hetkega.
– Rachel… mina…
– Mul on üksainus küsimus.
Ta istus minu vastu.
– Miks?
TA VAIKIS PIKALT.
Lõpuks ütles ta murtud häälel:
– Ma kartsin.
– Et kaotan su.
– Sain nii palju anonüümseid sõnumeid… et lõpuks uskusin juba kõike.
Raputasin aeglaselt pead.
– Usaldus ei tähenda, et meil pole kunagi kahtlusi.
– See tähendab, et kõigepealt küsime teiselt inimeselt.
MITTE VÕÕRALT.
Mitte jälitajalt.
Vaid inimeselt, keda me armastame.
David langetas pea.
– Ma tean.
– Ja tõenäoliselt kahetsen seda kogu ülejäänud elu.
Meie abielu ei lõppenud sel õhtul.
Kuid see polnud enam kunagi endine.
SEST MÕISTSIN, ET KÕIGE SUUREM VALE EI OLNUD SEE, MIDA ÜKS ANONÜÜMNE KIRI VÄITIS.
Vaid see, et usaldus olevat liiga tugev selleks, et keegi saaks seda salaja proovile panna.
Sellest päevast alates teadsin:
Suhet ei lõhu alati kolmas inimene.
Mõnikord piisab selleks ühestainsast välja ütlemata hirmust.
