„Ma annan sulle 100 miljonit, kui sa mu auto korda teed.“
Miljardär ütles seda naerdes ja osutas väikesele tüdrukule, kes seisis kõnniteel.
Aga juba järgmisel hetkel vaikis kogu rahvahulk.
Sest vaene tüdruk, kelle üle nalja heideti, tegi midagi, mida keegi ei osanud oodata.
Läikiv must auto peatus äärekivi kõrval, nõksatas siis järsku ja suri välja.
Armatuurlaua tuled vilkusid nõrgalt.
Mootor tegi lühikese klõpsu… ja kõik jäi vaikseks.
Auto kõrval seisis Adrian Wolf — umbes kolmekümnendates jõukas ärimees, seljas elegantne helesinine ülikond ja laitmatult valge särk. Ta näis ärritunud, püüdes siiski enesevalitsust säilitada, samal ajal kui tema selja taga kõlasid kannatamatud signaalid.
Kolm tema sõpra, samuti ülikondades, seisid läheduses, naersid ja filmisid telefonidega.
— Täiuslik… just seda oligi mul täna vaja, — pomises ta.
— Tule on, proovi uuesti, — hõikas üks neist. — Vaatame, kuidas sa reageerid.
Adrian pööras võtit.
Klõps.
Mitte midagi.
Sel hetkel kõndis mööda kõnniteed aeglaselt väike tüdruk.
Ta oli kõhn, seljas lohvakad ja kulunud riided, mis talle hästi ei sobinud. Ta juuksed olid sassis ning käes pigistas ta väikest kilekotti, justkui oleks see kõik, mis tal maailmas olemas oli.
Tema nimi oli Nia.
Adrian märkas teda kohe.
— Hei, sina, — hüüdis ta.
Nia tardus.
Mitte sellepärast, et ta oleks tähelepanu tahtnud… vaid sellepärast, et tähelepanu tähendas talle sageli pahandust.
— Ma ei ole midagi võtnud… — sosistas ta, pilku tõstmata.
Üks meestest naeratas pilkavalt.
— Rahu, keegi ei süüdista sind.
Adrian naeris valjusti.
— Tundub, et täna teeme heategevust, — ütles ta ja osutas auto poole.
— Ma annan sulle 100 miljonit, kui sa selle korda teed.
Mehed puhkesid naerma. Telefonid tõusid veel kõrgemale.
Aga Nia ei naernud.
Need sõnad ei tähendanud talle midagi. Need olid lihtsalt järjekordne viis teda alandada.
— Ma ei saa, — ütles ta vaikselt.
— Ütle seda veel kord, — nõudis kaameraga mees.
— Ma ei saa…
Nia üritas minema kõndida, kuid inimesed tema ümber nihkusid kergelt paigast, sulgedes ta pilkude ringi sisse.
Adrian kallutas pead.
— Siis mine ära, — ütles ta rahulikult. — Aga mõtle, kuidas see videos välja näeb.
Nia käed hakkasid värisema.
Lõpuks sosistas ta:
— Kui ma vaatan… siis teie olete vait. Ei mingeid nalju. Ei mingit kaamerat mulle näkku.
Mehed vaatasid üllatunult üksteisele otsa.
— Hästi, — muigas Adrian. — Sul on üks minut.
Nia astus aeglaselt auto juurde. Selle kõrval oli väike taburet — ta tõmbas selle lähemale, ronis peale ja piilus kapoti alla.
Tema varrukas puudutas läikivat metalli ja ta tõmbus veidi kokku, justkui oleks oodanud, et keegi kohe karjuma hakkab. Kuid keegi ei teinud seda.
Ta kummardus ja kuulas tähelepanelikult.
Viga ei olnud tõsine. Asi polnud mootoris.
Tema pilk liikus akule.
Üks kaablitest oli veidi lahti.
Nii vähe, et seda oli peaaegu võimatu märgata.
Aga piisavalt, et kogu süsteem katkeks.
Nia puudutas seda ettevaatlikult.
See liikus liiga kergesti.
Selja tagant kostis vaikne naer.
— Vaadake teda, peab end mehaanikuks.
Nia tõmbus pingesse.
— Palun… lõpetage, — sosistas ta.
Naer vaibus.
Ta võttis juustest kõvera juuksenõela, sättis klambri tagasi paika ja pingutas ühendust kogu jõust. Ta käed värisesid — mitte ainult pingutusest, vaid ka hirmust.
Hirmust, et isegi kui tal õnnestub, süüdistatakse teda ikkagi.
Lõpuks astus ta tagasi.
— Käivitage. Ilma gaasi andmata.
Adrian kõhkles.
Siis pööras ta võtit.
Mootor käivitus kohe.
Vaikselt. Ühtlaselt. Veatult.
Tänav täitus mootori pehme nurrumisega.
Kolm meest tardusid.
Nende naer kadus.
Nia hüppas kiiresti maha, haaras oma kilekoti ja astus eemale, nagu ootaks ta, et kõik pöördub kohe tema vastu.
Adrian vaatas teda, siis autot.
— Kuidas… sa seda tegid? — küsis ta.
Tema hääl ei olnud enam enesekindel.
Üks tema sõpradest naeris närviliselt:
— Võib-olla keeras ta selle enne ise lahti.
Nia tõstis pilgu.
— Te ütlesite 100 miljonit, sest arvasite, et see on naljakas, — ütles ta vaikselt. — Sest te ei uskunud, et keegi minusugune üldse midagi tähendab.
Hetkeks tundus, et Adrian hakkab midagi muud ütlema.
Aga uhkus peatas ta.
— Oota… mis su nimi on?
Nia ei vastanud.
Ta lihtsalt pöördus ja kadus rahva sekka.
Tema selja taga laadis sõber videot juba üles.
„Miljardär pakub tänavalapsele 100 miljonit… ja tema teebki ta auto päriselt korda.“
Juba mõne minutiga hakkas klipp levima.
Mõned naersid.
Teised süüdistasid teda.
Kolmandad püüdsid teda üles leida.
Ja hetk, mil ta lihtsalt üritas ellu jääda…
muutus vaatemänguks miljonitele.
