Minu nimi on Garrett „Ridge“ Lawson ja suurema osa oma elust olen ma mõistnud ainult üht kohta tõeliselt — teed.
Ma sõitsin koos grupiga, keda kutsuti „Raudseteks Raisakotkasteks“, kusagil Põhja-Arizonas. Me ei olnud pühakud, aga me ei olnud ka need inimesed, kellena teised meid ette kujutasid. Hoidsime omaette, elasime oma reeglite järgi ja vaatasime harva tagasi. Minevikul on komme sind kätte saada, kui sa sellesse liiga kaua vaatad.
Sel pärastlõunal valgus päike laialt üle tühja tee Flagstaffi lähedal. Õhk virvendas asfaldi kohal ja meie mootorite hääl veeres üle avatud maa nagu kauge äike. See oli üks neist sõitudest, kus keegi ei räägi. Ainult kilomeetrid, tuul ja masinate ühtlane rütm, mis teevad seda, milleks nad loodud on.
Olin peaaegu kolonni lõpus, kui märkasin peeglis midagi kummalist.
Alguses ei olnud sellel mingit mõtet.
Väike täpp.
Siis vaatasin uuesti, keskendudes tugevamalt.
See ei olnud praht.
See oli laps.
Poiss, kes keeldus peatuma
Võtsin veidi kiirust maha, kissitades silmi vastu peegeldust. Meie taga, kogu jõust pingutades, oli väike poiss väikese sinise jalgrattaga. Tema kiiver tundus pea jaoks liiga suur ja kõikus kergelt, kui ta sõitis. Tema jalad liikusid kiiresti — kiiremini, kui oleksin arvanud võimalikuks kellegi tema vanuses jaoks.
„Kas te näete seda?“ ütlesin raadiosse.
„Mida?“ vastas Cole.
„Üks laps meie taga. Jalgrattaga.“
Tekkis paus ja siis ilmus tema häälde segadus.
„See pole naljakas, Ridge.“
„Ma ei tee nalja. Võtke hoog maha.“
Ükshaaval mootorid vaibusid. Peatusime tee ääres, tolm kerkis kergelt, kui pidurdasime. Maantee jäi vaikseks viisil, mis oli haruldane — nagu hoiaks maailm ise hinge kinni.
Poiss tuli edasi.
Lähemale.
Veel lähemale.
Kuni ta lõpuks meie juurde jõudis.
Ta ei kukkunud. Ta ei peatunud kohe. Libises veel mõned meetrid edasi, hoides lenksu nii tugevalt kinni, nagu laguneks kõik, mida ta just teinud oli, kui ta sellest lahti laseks.
Siis ta tõstis pilgu.
Ta hingas raskelt, nägu oli punane, aga silmad — rahulikud.
„Ma… ma jõudsin.“
Küsimus, mis muutis kõik
Cole astus esimesena ette, pead raputades.
„Poiss, kas sa saad aru, kui kaugele sa oled sõitnud?“
Poiss noogutas kergelt, endiselt hinge tõmmates.
„Ma pidin teid kätte saama.“
Kükitasin, et olla tema kõrgusel. Tema silmades ei olnud hirmu. Ainult sihikindlus.
„Miks?“ küsisin.
Ta neelatas ja osutas — otse meie poole.
„Sest te tunnete mu isa.“
Need sõnad langesid raskemalt kui miski muu sel päeval.
„Me tunneme paljusid inimesi, poiss. Mis ta nimi on?“
Ta kõhkles hetkeks, justkui muudaks nime ütlemine selle liiga tõeliseks.
„Evan Mercer. Ta sõidab teiega.“
Vaikus valgus meie vahele.
Seda nime ei olnud kuude kaupa hääldatud.
Nimi, mille arvasime kadunuks
Evan Mercer.
Kunagi oli ta üks meist.
Vaikne mees. Usaldusväärne. Selline, kes ei räägi palju, aga on alati olemas, kui teda vaja on. Ja siis ühel päeval ta lihtsalt kadus. Ilma selgituseta. Ilma sõnata. Lihtsalt… läinud.
Alguses me otsisime teda.
Siis lõpetasime aeglaselt.
Inimesed lahkuvad. See juhtub.
Aga kuulda tema nime uuesti — siin, keset teed, ühe jalgrattaga lapse suust — see ei olnud enam midagi, mida saaksime eirata.
Vaatasin uuesti poisi poole.
„Mis su nimi on?“
„Lucas.“
„Lucas… kus su ema on?“
Ta langetas pilgu oma jalanõudele.
„Tööl. Ta ütles, et ma ei läheks kaugele.“
„Ja sa tulid ikkagi?“ küsis Cole.
Lucas noogutas.
„Ta ütles, et tuleb tagasi. Aga ta ei tulnud. Nii et ma läksin teda ise otsima.“
Keegi ei naernud.
Keegi ei liikunud.
Sest igaüks meist sai täpselt aru, mida see tähendab.
