Päris omanik astus elutuppa ja suundus otse laual lebava lepingu juurde.
Mu vanemate näolt kadus igasugune enesekindlus.
– Mina olen selle ettevõtte tegevjuht, kellele see kinnisvara kuulub – ütles ta. – Ma pole kunagi selle müüki heaks kiitnud.
Sularahas ostja hüppas püsti.
– Mulle öeldi, et see on perekonna omand!
Ema osutas minu poole.
– Meie poeg on siin aastaid elanud. Kõik teavad, et see kuulub talle!
– See, et keegi majas elab, ei tähenda, et tema nimel võib müügilepingule alla kirjutada – vastas üks advokaatidest.
TA PALUS DOKUMENDID TALLE ANDA.
Volikirjal oli allkiri, mis väidetavalt pärines minult.
Ainult et mina viibisin allkirjastamise päeval juba välismaal.
– Kes selle allkirjastas? – küsisin.
Keegi ei vastanud.
Seejärel teatas ostja, et oli kandnud 380 000 dollarit minu ema antud pangakontole.
Selle rahaga oli juba tasutud suurem osa mu õe võlgadest.
Ülejäänud rahast tasus isa oma krediitkaardivõla ning ema tegi sissemakse uue auto eest.
– ME LIHTSALT PÄÄSTSIME PERE – ütles ema.
– Ei – vastasin. – Te varastasite kellegi teise kinnisvara, et teda taas tema enda otsuste tagajärgedest päästa.
Mu õde tõusis lõpuks püsti.
– Sul on alati kõik lihtne olnud! Hea töö, ilus maja, raha. Ükskord sain mina ka midagi.
– Sa ei saanud midagi. Taas maksis keegi teine sinu vigade eest.
Ostja kutsus politsei.
Ema hakkas nutma.
Isa kordas aina, et küllap saame selle kõik perekondliku kokkuleppega lahendatud. Päris omanik tegi aga selgeks, et võltsitud dokumentide tõttu esitatakse ametlik kuriteokaebus.
SIIS VÕTSIN VÄLJA OMAENDA LEPINGU.
Olin aastaid varem rentinud maja ühe eaka kliendi ettevõttelt koos ostuõigusega. Olin aidanud tal mitut kinnisvara korda teha ning tema andis mulle võimaluse see maja järk-järgult välja osta.
Alles oli jäänud vaid üks viimane osamakse.
Mu perekond ei teadnud sellest midagi, sest olin õppinud, et nende puhul muutub kõik, mis kuulub mulle, varem või hiljem kellegi teise probleemi lahenduseks.
Ostja sai pärast pangapoolset pettuseuurimist osa oma rahast tagasi. Ülejäänud summa osas algatas ta tsiviilhagi.
Mu õe võlgade tasumised vaadati uuesti läbi, sest maksed olid seotud kuritegelikul teel saadud rahaga.
Mu vanemad pidid müüma oma suvemaja, et katta osa tekkinud kahjudest ja advokaaditasudest.
Ma ei tundnud selle üle rõõmu.
AGA MA EI PÄÄSTNUD KA NEID.
Kui ema mulle hiljem helistas, ütles ta taas sama, mida olin kogu oma elu kuulnud.
– Perekond peab üksteist aitama.
– Jah – vastasin. – Aga abi tuleb kõigepealt paluda. Mitte võltsida, müüa ja võtta.
Mõni kuu hiljem tasusin viimase osamakse.
Päris omanik andis mulle võtmed ja ametliku kinnistusraamatu väljavõtte.
Seekord oli seal tõepoolest minu nimi.
Mu õe diivanit polnud mul kunagi vaja.
TEMA PIDI AGA ESIMEST KORDA OMA ELU ISE KORDA SAAMA.
Ja mina mõistsin lõpuks, et usaldusväärseks pereliikmeks olemine ei tähenda, et teised võivad sinult kõike ära võtta.
Mõnikord on kõige tähtsam, mida saad oma lähedaste heaks teha, see, et sa ei päästa neid nende tegude tagajärgedest.
