Toas jäi nii vaikseks, et isegi seinakella tiksumist oli kuulda.
Mu vanim poeg ei julgenud mulle silma vaadata.
– Jah – ütlesin vaikselt. – Ma teadsin kogu aeg.
Avasingi aeglaselt ümbriku.
Seal polnud raha.
Ega testamenti.
Vaid USB-mälupulk ja lühike kiri matusekorraldajalt.
Kirjas seisis:
„PÄRAST TEIE ABIKAASA MATUST MÄRKAS MEIE TÖÖTAJA, ET KOLM PERELIIKMET JÄID LEINASAALI. TURVAKAAMERA SALVESTISE SALVESTASIME TEIE PALVEL.”
Mu lapsed tardusid.
Ühendasin USB-mälupulga televiisoriga.
Salvestisel seisid nad kolmekesi oma ema kirstu kõrval.
Nad arvasid, et kõik teised olid juba lahkunud.
Mu tütar silitas kirstu.
Hetkeks arvasin, et ta palvetab.
Siis ütles ta:
– ISA EI PEA JU ÜKSI KAUA VASTU.
Mu noorim poeg võttis telefoni välja.
– Kui me maja juba sel aastal maha müüme, võidame kõik.
Ja vanim ütles:
– Isaga tuleb praegu kena olla. Muidu võib ta testamenti muuta.
Salvestis ei lõppenud ka siin.
Nad naersid.
Hakkasid arvutama, kui palju igaüks saaks.
SAMAL AJAL, KUI NENDE EMA KIRST SEISIS NEIST VAID PAARI MEETRI KAUGUSEL.
Ma ei suutnud enam vaadata.
Lülitasin televiisori välja.
Mu tütar hakkas nutma.
– Isa… me ei mõelnud seda nii…
– Kuidas siis?
Keegi ei vastanud.
Nad istusid kaua vaikides.
LÕPUKS KATKESTAS MU NOORIM POEG VAIKUSE.
– Me eksisime.
Raputasin pead.
– Te ei eksinud ühe lausega. Te eksisite sellega, et juba oma ema ärasaatmisel nägite pärandit, mitte inimest.
Läksin akna juurde.
Mu uus auto sõitis just siis väravast sisse.
Mu lapsed vaatasid sellele järele.
– Kas sa jätad selle tõesti endale? – küsis mu tütar.
– Jah.
– Aga raha?
– Kulutan selle sellele, millest su ema ja mina alati unistasime.
Võtsin välja reisibrošüüri.
– Lähen nendesse riikidesse, mida me koos läbi reisida kavatsesime.
Mu vanim poeg langetas pea.
– Siis ei jää meile midagi?
Naeratasin.
– Oh, jääb küll.
Kõik kolm tõstsid pilgu.
– Jääb üks õppetund.
See, et vanemate raha ei ole pärand seni, kuni nad elavad.
See on nende elu.
Mitte teie tulevik.
Järgnevatel kuudel asusin tõepoolest teele.
Igast linnast saatsin ühe postkaardi.
MITTE SELLEKS, ET NEILE HAIGET TEHA.
Vaid sellepärast, et Margaret ütles alati:
– Mälestustele kulutatud raha pole kunagi raisatud raha.
Aasta hiljem tulin koju tagasi.
Mu lapsed olid teistsugused inimesed.
Nad ei küsinud mu pangakonto kohta.
Nad ei rääkinud majast.
Mu noorim poeg ütles vaid:
– ISA… KAS SA TULED PÜHAPÄEVAL LÕUNALE? LIHTSALT SELLEPÄRAST, ET ME TAHAME KOOS OLLA.
Siis uskusin esimest korda, et võib-olla olid nad lõpuks aru saanud.
Auto polnud kõige kallim asi, mille ma kunagi ostnud olin.
Vaid võimalus õpetada neile veel minu eluajal:
Armastust ei saa pärida.
Seda saab ainult välja teenida.
