Koputamine muutus üha valjemaks.
Avasin ettevaatlikult ukse praokile.
Julian seisis väljas.
Tema taga oli kaks turvameest.
– Ma tean, et ta võttis selle foto – ütles ta ärritunult. – See on mu isa kabinetist kadunud.
– Tema kinkis selle mulle aastaid tagasi.
– Sellest hoolimata peate selle tagasi andma.
Enne kui jõudsin vastata, peatus maja ees auto.
SELLEST ASTUS VÄLJA ELEGANTSES ÜLIKONNAS EAKAS MEES.
– Minu nimi on Nathaniel, – tutvustas ta end. – Ja see foto kuulub seaduslikult Märdale.
Julian naeris vihaselt.
– Te tulite siia ühe vana foto pärast?
– Mitte foto pärast.
Advokaat võttis ettevaatlikult riiulilt raami.
Selle tagaküljel olid väikesed kruvid.
– Hr Whitaker palus mul kolm kuud enne oma surma, et avaksin selle ainult Märta juuresolekul.
TA KEERAS TAGAPANEELI KRUVID LAHTI.
Foto taga olid volditud kiri ja USB-mälupulk.
Kiri oli mulle adresseeritud.
„Kallis Märta!
Kui sa seda loed, siis ei saa ma enam sinu kõrval olla. Kaheksateist aastat ei hoolitsenud sa mitte ainult minu kodu, vaid ka minu eest. Ma tean, kui palju sa oma lapselapse heaks tegid, ja tean ka, et sa ei palunud kunagi midagi vastu.”
Mu silmad täitusid pisaratega.
Seejärel ühendas advokaat USB-mälupulga sülearvutiga.
Ekraanile ilmus video.
WHITAKER HÄRRA ISTUS RAAMATUKOGUS.
– Julian, kui sa seda vaatad, siis tõenäoliselt oled sa Märta juba vallandanud.
Tema poja nägu kahvatus.
– Seetõttu ei jätnud ma sulle kõiki otsustusõigusi.
Videos selgitas ta, et oli aastaid tagasi loonud sihtasutuse.
Selle ainus eesmärk oli tagada Märta ja tema lapselapse ülalpidamine, kui temaga peaks midagi juhtuma.
Ta oli jätnud mulle ka õiguse eluaegseks kasutamiseks ühele maja väiksemale külalistemajale.
Sihtasutus kattis mu lapselapse õpingud ja ka minu igakuised elamiskulud.
JULIAN TÕUSIS VIHASELT PÜSTI.
– See on võimatu!
Nathaniel asetas rahulikult tema ette toimiku.
– Teie isa allkirjastas kõik dokumendid notari juures.
Poeg seisis abitult.
Tal polnud midagi öelda.
Enne lahkumist vaatas ta mulle veel kord otsa.
– Ma arvasin, et te olite lihtsalt töötaja.
ESMAKORDSELT NAERATASIN.
– Teie isa ei näinud mind kunagi sellisena.
Mõni kuu hiljem kolisin koos lapselapsega väikesesse külalistemajja.
See polnud nii suur kui häärber.
Kuid igal hommikul nägime aknast sama roosiaeda, mille eest olime kunagi koos Whitakeri härraga hoolitsenud.
Vana foto ripub siiani minu elutoa seinal.
Samas raamis.
Mitte enam sellepärast, et see peidaks saladust.
VAID SEEPÄRAST, ET SEE TULETAB MULLE IGA KORD MEELDE: TÕELIST PÄRANDIT EI MÕÕDETA ALATI RAHAS.
Mõnikord selles, kuidas me kohtleme neid, kes on kogu oma elu vaikselt meie eest hoolitsenud.
