Avasin ukse ja nõjatusin väsinult vastu uksepiita.
– Tere… mul on hea meel, et te kohale jõudsite… – pomisesin kähedal häälel ja kratsisin siis demonstratiivselt üht rohelist täppi oma näol.
Koridoris jäi kohe vaikseks.
Mu tädi naeratus kadus ühe hetkega.
– Oh, Maria… mis sinuga juhtus?
Ohkasin sügavalt.
– Käisin eile arsti juures… tuulerõuged. Ta ütles, et see on väga nakkav. Eriti ohtlik täiskasvanutele, lastele veelgi enam. Kaks nädalat ranget karantiini…
Astusin neile instinktiivselt ühe sammu lähemale.
MU ONU ASTUS SAMA INSTINKTIIVSELT KAKS SAMMU TAGASI.
Sara tõmbas oma väikese poja kohe enda selja taha.
– Oh issand! – hüüdis ta. – Lapsel pole veel tuulerõugeid olnud!
– Mina ka mitte… – lisas tema abikaasa, sirutades juba käe kohvri järele.
– Pole hullu – ütlesin süütu näoga. – Küll me leiame sees kõigile koha. Niikuinii peame karantiinis koos olema…
Mu tädi silmad läksid suureks.
– Koos?
– Muidugi. Kõigil, kes minuga kokku puutuvad, soovitatakse samuti jälgimist. Arst rõhutas seda eraldi.
SIIS HAKKAS MU ABIKAASA TÄPSELT ÕIGEL HETKEL KORTERIST KÖHIMA.
– Kallis! – hüüdsin sisse. – Kas palavik tõusis jälle?
– Kolmkümmend üheksa koma kaheksa! – kõlas vastus täiesti veenval häälel.
Mu sugulased vaatasid kõik korraga üksteisele otsa.
– Tead mida… – alustas mu tädi. – Võib-olla me siiski ei taha teid segada.
– Ah, mis nüüd! Me oleme ju perekond – naeratasin. – Perekond hoiab kokku.
Keegi ei liigutanud.
– Nädalaga saame kindlasti üksteist hästi tundma.
MU ONU OTSIS SEL HETKEL JUBA AUTO VÕTMEID.
– Mulle tuli meelde, et ühel meie tuttaval on üürikorter…
– Aga te ütlesite, et teil pole hotelli jaoks raha – märkisin.
– Kuidagi… küll me hakkama saame.
Vähem kui kolme minuti pärast olid kõik kohvrid juba autosse tagasi pandud.
Nad lehvitasid isegi.
– Saage kiiresti terveks!
– Hoidke end!
NIIPEA KUI NAD NURGA TAGA KADUSID, PANIN UKSE KINNI.
Mõne sekundi vältel valitses täielik vaikus.
Siis astus mu abikaasa magamistoast välja, vaatas mulle näkku ja puhkes naerma.
Mina ei suutnud samuti enam vastu pidada.
Naersime umbes kümme minutit.
Õhtul aga helises mu telefon.
Mu tädi helistas.
– Kujuta ette! Leidsime väga soodsa korteri. Täitsa mugav.
– MUL ON SELLE ÜLE TÕESTI HEA MEEL – VASTASIN.
Pärast väikest pausi lisas ta:
– Muide… ma loodan, et sa ei ole pahane, et me lõpuks teie juurde ei jäänud.
Naeratasin.
– Muidugi ei ole ma pahane. Vastupidi… minu meelest tundsid kõik nii end palju paremini.
Sellest ajast peale, iga kord, kui nad teatavad, et „hüppaksid varsti paariks päevaks läbi”, küsivad nad alati enne:
– Kõik on teil praegu ikka terved, eks?
Mina vastan naeratades lihtsalt:
– Täiesti.
Ja huvitaval kombel broneerivad nad sellest ajast peale alati pigem korteri.
