– Nancy surmaga ei olnud kõik päris nii, nagu kõik seni uskusid…
Rosie sööstis karjudes tema poole.
– Kui sa selle välja ütled, on kõigel lõpp!
Rosie nägu kahvatus hetkega.
– Mitte sõnagi! – hüüdis ta oma mehele. – See ei kuulu kellelegi!
Elutoas jäi kõik vaikseks.
Mees vaatas aeglaselt minu poole.
– Kuulub küll. Eriti temale.
ROSIE PÜÜDIS TELEFONI TEMA KÄEST ÄRA REBIDA.
– Ära tee seda!
Mees astus sammu tagasi.
– Eelmisel nädalal, kui Nancy matuse kuupäev paika pandi, teadis Rosie seda kuupäeva juba mitu päeva varem.
Vaatasin talle arusaamatuses otsa.
– Siis miks ta korraldas oma soolaleivapeo samale päevale?
Mees sulges hetkeks silmad.
– Sest mina palusin tal see edasi lükata. Ütlesin, et praegu peaks pere olema sinu kõrval.
ROSIE SEGAS TALLE ÄREVUSEGA VAHELE.
– Kõik oli juba ära broneeritud!
– See pole tõsi, – vastas tema mees. – Toitlustuse oleks saanud tasuta nädal aega edasi lükata. Ka muusiku. Kõik oleksid sellega nõustunud.
Külalised vaatasid Rosie poole jahmunult.
– Siis miks sa seda ei teinud?
Mees hingas sügavalt sisse.
– Sest ta ütles: „Kui ma selle nüüd ära jätan, mäletavad kõik terve aasta ainult Nancy matuseid, mitte minu uut kodu.”
Toas valitses hauavaikus.
TUNDSIN, KUIDAS KURK KOKKU TÕMBUS.
Rosie raputas pisarsilmil pead.
– Ma ei mõelnud seda nii…
– Aga just nii sa ütlesid, – vastas tema mees vaikselt.
Seejärel pöördus ta minu poole.
– On veel midagi.
Ta võttis välja ümbriku.
– Leidsin selle Nancy matuse hommikul.
Ma avasin selle.
See oli pangaülekande kinnitus.
Rosie oli mõni päev varem matuste jaoks raha saatnud.
Selgituse lahtris seisis vaid:
„Mul on kahju. Ma ei saa kohal olla.”
Vaatasin talle arusaamatuses otsa.
– Siis miks sa mulle ei helistanud? Miks sa ei tulnud kas või viieks minutiks?
Rosie puhkes nutma.
– SEST MUL OLI HÄBI.
– Kõik oleksid teadnud, et tegin vale otsuse. Arvasin, et kui peo lõpuni viin, siis ei saa seda enam tagasi pöörata.
Raputasin aeglaselt pead.
– Kõige rohkem ei tee haiget mitte soolaleivapidu.
– Kõige rohkem teeb haiget see, et sa lasid omaenda õetütre ärasaatmisel olla nii, et mitte ükski tühi tool ei meenutanud, et tal on õde.
Rosie murdus täielikult.
Mitmed külalised hakkasid vaikselt lahkuma.
Kellelgi polnud enam tuju tähistada.
TEMA MEES ASTUS MINU JUURDE.
– Ma ei oska heastada seda, mis juhtus.
– Aga ma ei tahtnud enam vaikida.
Enne kui lahkusin, vaatasin veel kord värviliste õhupallide poole.
Mõni tund varem tähistasid need pidu.
Nüüd näitasid need vaid seda, kui lihtne on kaotada keegi, kes on veel elus… kui peame omaenda uhkust perekonnast tähtsamaks.
