Värisevate kätega lükkasin vana lagunenud ukse lahti.
Puumaja sees valitses hämarus.
– Kas seal on keegi? – küsisin väriseva häälega.
Vastust ei tulnud.
Siis kuulsin seda uuesti.
Lapse vaikset ümisemist.
Sama viisi…
mida Lily alati joonistamise ajal laulis.
MU SÜDA PEAAEGU SEISKUS.
Astusin aeglaselt sissepoole.
Nurgas lebas vana madrats.
Selle kõrval olid värvilised pliiatsid.
Paberilehed.
Ja üks väike tüdruk.
Ta võis olla kõige rohkem üheksa-aastane.
Kui ta mind nägi, võpatas ta hirmunult.
– ÄRA KARDA… – sosistasin. – MA EI TEE SULLE HALBA.
Baxter kõndis tema juurde.
Tüdruk silitas tema pead.
Siis märkasin, et tal oli seljas Lily kollane kampsun.
– Kust sa selle said?
Tüdruk langetas pea.
– Üks onu andis selle mulle.
Ta ütles, et see tüdruk ei vaja seda enam.
MU VERI JÄÄTUS SOONTES.
Helistasin kohe politseisse.
Mõne minuti pärast olid nad kohal.
Selgus, et tüdruk oli seal mitu päeva varjunud pärast seda, kui ta oli põgenenud vägivaldsest lastekodust.
Kampsuni oli talle tõepoolest andnud üks mees.
Puksiirauto juht.
Politseinikud leidsid ta kiiresti üles.
Ülekuulamise käigus tuli ilmsiks vapustav tõde.
PÄRAST ÕNNETUST OLI JUST TEMA ÄRA VIINUD PURUNENUD AUTO.
Ta kogus isiklikud asjad kottidesse, et need hiljem perele üle anda.
Kuid üks kottidest rebenes.
Mõned asjad kukkusid välja.
Nende hulgas oli ka Lily lemmikkampsun.
Mees võttis selle üles.
Viis selle koju.
Ta arvas, et keegi ei hakka seda kunagi otsima.
HILJEM, KUI TA KOHTAS KODUTUT VÄIKEST TÜDRUKUT, ANDIS TA SELLE TEMALE.
Mu kõht tõmbus pingesse.
See ei olnud vandenõu.
See ei olnud ime.
See ei tähendanud, et Lily oli elus.
See oli lihtsalt valus eksitus…
mille tõttu sattus mu tütre viimane mälestus võõraste inimeste kätte.
Enne kui politsei tüdruku turvalisse kohta viis, tuli ta minu juurde.
TA VÕTTIS KOLLASE KAMPSUNI SELJAST.
Ta andis selle ettevaatlikult mulle.
– Ma arvan… et see kuulub teile.
Ma nutsin.
Ma ei suutnud sõnagi öelda.
Kodus panin kampsuni tagasi Lily voodile.
Baxter heitis vaikselt selle kõrvale pikali.
Silitasin tema pead.
– Aitäh.
Kui tema ei oleks seda tüdrukut leidnud…
võib-olla poleks tõde kunagi välja tulnud.
Ja võib-olla poleks üks kadunud laps saanud uut võimalust.
Sel päeval mõistsin, et Baxter ei püüdnud minevikku tagasi tuua.
Ta püüdis päästa ühe teise lapse tulevikku.
Ja sellega…
päästis ta ka ühe väikese tüki meie purunenud südamest.
