Jõuluõhtul kohtub rikas, kuid üksik Denis ootamatult kaotatud 8-aastase poisiga linna väljakul. Olles segaduses oma lapsepõlve mälestustest, avastab Denis varsti, et tema elu muutub viisil, mida ta pole kunagi oodanud.
Väljak oli täis valgust ja naeru. Lapsed liuglesid jääl, nende näod punetavad külmast. Paarid kõndisid käed külge hoides, soojalt riides, naeratades. Väike jõuluvanade rühm laulis nurgal suure puu kõrval, nende hääled soojendavad isegi külmas ilmaga.
Kõigi nende hetkede jooksul seisn ma seal, üritades midagi tunda… Tundus, et inimene nagu mina, orvuks jäänud, üles kasvanud ja ärimeheks saanud, ei tohiks siin olla kui võõras.
Aga siin ma olin, üksi, nagu igal teisel pühal õhtul. Mul oli mõned suhted aastate jooksul, kuid mu partnerid nägid vaid raha, mitte mind.
Äkki tundsin, kuidas keegi sõitis minusse, ja kui ma pöördusin, nägin noort naist, kes oli maas, naeratades mulle. Ootamatult oli tema naer nakkav ja hetkeks ei suutnud ma oma naeratust tagasi hoida. Ta oli ilus, erksate silmadega ja säde, mis mind üllatas.
„Oi,“ naeris ta, ikka veel maas. „Vabandust! Tundub, et ma ei ole nii hea uisutaja, kui arvasin.“
„Ei ole probleemi,“ ütlesin, ulatades käe, et aidata tal püsti tõusta. „Kas oled kindel, et oled okei?“
Aga just siis tuli meie juurde pikk mees, nägu kurt, tõstes ta maast üles. „Hei, mis siin toimub? Kas sa tõmbad mu naist?“
„Ei, see polnud nii,“ ütlesin kiiresti, käed üles tõstes. „Ma lihtsalt aitasin tal püsti tõusta, see on kõik.“
„Ei, aga küll,“ pomises ta, viskades mulle külma pilgu, ja viis ta läbi rahva. Ta vaatas hetkeks ümber ja ütles kiiresti „Vabandust“ ning kadus rahvahulka.
Seisin seal hetkeks, pead raputades. „Nii palju siis imedest,“ ütlesin endamisi. Pöörasin ümber ja hakkasin minema.
Siis tundsin väikest tõuget oma mantlist. Pöördusin, oodates sama tüdrukut, kuid selle asemel nägin 8-aastast poissi. Ta ei saanud olla vanem kui kaheksa, laiad pruunid silmad ja närviline pilk. Ta hoidis väikest võtmehoidjat, tema käsi värises.
„Vabandust, härra,“ ütles ta vaikse ja viisaka häälega. „Ma… ma vajan abi. Ma ei leia oma peret. Ma pole neid paar päeva näinud.“
Tema sõnad tabasid mind nagu külma õhuvoog. „Te… kaotasite oma pere?“ küsisin, kummardudes, et teda silma vaadata. „Millal sa neid viimati nägid?“
Poiss vaatas alla, liigutades oma jalgu. „Ma ei ole kindel. Otsisin neid juba mõnda aega, aga… palun härra, ärge helistage politseisse.“
„Ei politseid?“ küsisin, segaduses. „Aga kui sa oled kadunud nii kaua…“
Ta raputas energiliselt pead. „Ei, mitte politseid. Ma kuulsin, et inimesed ütlevad, et kui vanematel pole palju raha, siis politsei võtab lapsed ära. Ja… ja minu perel pole palju. Nad on vaesed. Kardan, et… et nad võtavad mind ka ära.“
Vaatasin teda ja tundsin midagi, mida ma polnud ammu kogenud. Ma teadisin, mis tunne on olla laps, kes kardab, et teda võetakse perest ära.
„Hästi,“ ütlesin õrnalt, pannes käe tema õlale. „Ma ei helista politseisse, luban. Lihtsalt… me leiame välja, mida teha, okei?“
Ta noogutas, kergendus vilgastus tema silmades. „Aitäh, härra. Ma ei teadnud, kellelt abi küsida.“
„Kutsu mind Denis,“ ütlesin. „Ja kuidas sind kutsutakse?“
„Ben,“ vastas ta, hoides võtmehoidjat veidi tugevamalt.
„Hästi, Ben,“ ütlesin. „Lähme sind koju viima. Kas tead, kus sa elad?“
Ta noogutas. „Siit natuke ülespoole. Ma võin sulle näidata. Ma arvan, et mäletan.“
Helistasin oma juhile ja me ootasime külmas, kuni ta peatus kõnniteel. Ben istus esimesena, varjates end tagumise istekoha taga. Ma järgnesin ja sulgesin ukse, vaadates teda. „Nii… mis asi see võtmehoidja on? Tundub üsna eriline.“
Ta vaatas alla, sõrmed olid tihedalt ümber väikese hõbedase südame võtmehoidjal. „See… tegelikult on see lihtsalt võtmehoidja, mille andsid ühes kohas, kus ma kord ööbisin.“
Vaatasin teda hoolikalt ja sain aru, et see nägi tuttav välja. Väga tuttav.
„Kas sulle meeldib jõulud?“ küsisin.
„Jah, on kena,“ pomises ta, ikka veel vaadates välja.
Kui me jõudsime aadressile, mille ta andis, astusin välja ja järgisin teda ukse juurde. Ta koputas korra, siis uuesti. Vaikus.
„Võib-olla nad on mu vanaema ja vanaisa juures,“ ütles ta, kuigi ei kõlanud uskumuselt.
Vaatasin väljakule, mille valgus paistis kaugel. „Hästi, Ben,“ ütlesin, kummardudes tema tasemele. „Võime veidi oodata. Mida ütled, kui läheksime tagasi väljakule ja naudime mõnda asja, kui ootame? Kas oled kunagi jääl liuganud?“
Tema silmad sära.
„Ma ei ole! Kas me võime?“
„Muidugi. Miks mitte?“
Ja kui me naasesime väljakule, oli Beni nägu täis elevust. Kogu väljak oli valgustatud, iga puu oli kaunistatud tuledest ja lapsed liikusid ringi. Ma polnud pühade ajal ammu midagi teinud, kuid see õhtu oli erinev.
„Nii, esimesena jääl?“ küsisin, viidates uisuväljaku poole.
Beni silmad läksid suureks. „Kas tõesti? Kas ma tohin?“
„Täpselt. Lähme võtma uiske.“
Mõni minut hiljem olime jääle. Ben hakkas liikuma, alguses ebakindlalt, tema väikesed käed sirutatud külgedele. Mina polnud ekspert, aga sain püsti püsida. Me liuglesime, kukkusime, naersime. Ma tundsin end kergemalt kui kunagi varem.
„Vaata, Denis! Ma sain selle kätte!“ hüüdis ta, liikudes natuke kindlamalt, naeratus näol laiem.
„Sa oled juba professionaal,“ naersin, pool naljatades. „Pean sinult õppima!“
Kui me lõpetasime liuglemise, proovisime ühte karnevali mängu – visata rõngaid pudelitele. Ta ei võitnud, aga peaaegu tõukas terve letitäie ümber, nii elevil oli ta.
„Kas me saaksime sooja šokolaadi?“ küsis ta, vaadates lähimale letile.
„Muidugi,“ ütlesin. Võtsime kuumad šokolaadikoorid ja istusime pingile, vaadates rahvast. Kui ta jõi, paistis Ben nii rahulolevana. Tema nägu oli punane ja tema ilmes oli rahu, mis tundus nagu kingitus.
Vaatasin teda, tundes südames soojust, mida polnud ammu kogenud. Ma tundsin seda poissi ainult mõne tunni, kuid tundsin temaga ühendust. Ja ma ei tahtnud, et õhtu lõppeks.
Kuid lõpuks köhatasin. „Ben, võib-olla… võib-olla on aeg tagasi varjupaika minna.“
Ta vaatas üles, üllatunud, ja hetkeks tema nägu tumenes. „Kuidas sa tead?“
Naeratasin kergelt, osutades tema võtmehoidjale. „Tundsin ära selle võtmehoidja, kohe kui ma seda nägin. Selliseid antakse, kui seal ööbid.“
Tema silmad avardusid. „Sa… sa olid varjupaigas?“
Noogutasin. „Aga ammu. Ma olin su vanuses. Ma tean, mis tunne on soovida peret, isegi ainult üheks õhtuks.“
Beni silmad vajusid maapinna poole ja ta noogutas aeglaselt. „Lihtsalt… tahtsin tunda, et mul on pere, tead? Ainult jõuludeks.“
„Jah,“ ütlesin tasa. „Ma tean. Ja ma olen väga õnnelik, et ma sain veeta jõuluõhtu sinuga, Ben.“
Ta vaatas mind, ja ma nägin tänu tema silmades. „Mina ka, Denis.“
Me kõndisime vaikuses varjupaika, õhtu soojust tuntes meie vahel. Kui me kohale jõudsime, ootas tuttav nägu meid väljas. See oli tema, noor naine, kes oli mind varem sõitnud. Tema silmad avardusid kergenduse märgiks, kui ta meid märkas.
„Siin te olete!“ hüüdis ta, kiirustades Beni juurde ja kallistades teda tugevalt. „Otsisime sind terve päeva. Me peame politseile teatama, et oled tagasi.“
Ben pigistas tema kätt, pomisedes: „Ma olin korras. Denis aitas mind.“
Naine vaatas mind, tema ilme pehmenes. „Ma tänan sind, et ta tagasi tõid.“ Ta hingas välja, siis lisas väsinud naeratusega: „Ma olen Sarah. Ma olen vabatahtlik siin. Otsisime teda sellest pärastlõunast.“
„Rõõm tutvuda, Sarah,“ ütlesin, aru saades, et see polnud juhuslik kohtumine. Seisin seal hetkeks, kinni vaikuses ja jagatud kergenduses. Ta nägi välja väsinud, tema nägu oli segu murest ja millestki muust — võib-olla valust.
Vaatasin teda ja küsisin: „Karm õhtu?“
Ta noogutas, vaadates maha. „Ma sain teada, et mu poiss… hästi, ta petab mind. Just täna õhtul.“ Ta naeris kurvalt, pühkides pisara. „Aga nii see läheb.“
Instinktiivselt, puhusin: „Võib-olla… tahaksid kohvi juua?“
Ta vaatas Beni poole, siis tagasi minu poole. „Tegelikult… ma tahaksin seda.“
Järgmistel kuudel hakkasin sageli varjupaika külastama. Sarah ja mina hakkasime seal kohtuma, tundide kaupa rääkides ja koos abistades.
Mida rohkem me aega veetsime, seda lähedasemaks me muutusime, nii üksteisele kui ka Benile. Ta paistis iga kord säravat, kui me olime koos, ja varsti hakkas varjupaik tunduma koduna, mida ma polnud teadnud, et ma igatsen.
Kui järgmist jõuluperioodi tuli, oli kõik erinev. Sarah ja mina olime juba abielus ja Ben oli ametlikult meie poeg. Sellel jõuluõhtul naasesime väljakule, käed kõrvuti, ümbritsetud naeru ja valgustest.
Uisutamine, kuum šokolaad ja rahu meie väikse perena, ime, mis on sündimas.
