Vaikus oli peaaegu väljakannatamatu.
Mu ema küsis väriseva häälega:
– Ütle mulle… sinu eesnimi polnud kunagi varem Dávid?
Mees tardus.
Ta noogutas aeglaselt.
– Lapsepõlves… jah.
Keegi ei mõistnud, mis toimub.
Mu ema istus pisarsilmil tagasi.
– KAKSKÜMMEND VIIS AASTAT TAGASI TÖÖTASIN VABATAHTLIKUNA ÜHES LASTEKODUS, – ütles ta vaikselt. – SEAL OLI ÜKS VÄIKE POISS, KES ÜHEL PÄEVAL LIHTSALT KADUS. TA SATTUS KASUPEREDE JUURDE JA SIIS KAOTASIME TEMA JÄLJED.
Mees kuulas vaikides.
– Tal oli üks väike puust auto… millest ta ei lasknud kunagi lahti.
Mehe käsi hakkas värisema.
Ta võttis aeglaselt välja oma rahakoti.
Selle sees oli väike kulunud puust auto.
– Seda… kannan ma endiselt endaga kaasas.
Mu ema puhkes nutma.
– MA TEADSIN… SELLEPÄRAST TUNDUS SU NÄGU MULLE TUTTAV.
Mees langetas pea.
Ta rääkis, kuidas ta oli ühest kasuperest teise liikunud, hiljem kaotas töö ja seejärel ka kodu.
Aastaid elas ta tänaval.
– Ma arvasin, et enam ei mäleta mind mitte keegi.
Mu isa astus tema juurde.
– Sa ei tulnud täna õhtul siia selleks, et mängida kellegi peigmeest.
Vaid selleks, et sinusse suhtutaks lõpuks jälle nagu inimesse.
SEE ÕHTU KUJUNES HOOPIS TEISTSUGUSEKS, KUI MA OLIN PLANEERINUD.
Mu vanemad ei esitanud enam küsimusi meie abielu kohta.
Selle asemel kuulasid nad tundide kaupa tema lugu.
Pärast õhtusööki pakkus mu isa talle tööd oma ettevõttes.
Mu ema aitas tal leida korteri.
Mina aga mõistsin, et me ei mänginud enam ammu mingit rolli.
Mõni kuu hiljem ei pidanud ma enam kedagi paluma, et ta mängiks minu peigmeest.
Sest mees, kelle olin oma ellu kutsunud vaid üheks õhtuks, osutus tõepoolest inimeseks, kellega suutsin endale tulevikku ette kujutada.
