Järgnevatel nädalatel ma ei helistanud Emilyle.
Mitte sellepärast, et ma poleks tahtnud.
Vaid sellepärast, et tahtsin austada tema soovi.
Igal õhtul võtsin ma siiski välja selle väikese kootud teki, mille olin Lilyle teinud.
Lootsin, et ühel päeval kasutab ta seda veel.
Kaks kuud hiljem helises ootamatult mu telefon.
See oli Emily.
Aga seekord ta nuttis.
„EMA… PALUN… KAS SA SAAD TULLA?”
Juba tema hääle järgi sain aru, et midagi oli juhtunud.
Kui kohale jõudsin, oli välisuks lahti.
Emily istus elutoa põrandal, hoides Lilyt tugevalt enda vastas.
Tema nägu oli pisaratest märg.
Marki polnud kusagil.
„Mis juhtus?”
Emily ei suutnud kaua sõnagi öelda.
SIIS ÜTLES TA VÄRISEVA HÄÄLEGA AINULT:
„Ta läks ära.”
Selgus, et Mark oli oma asjad kokku pakkinud.
Ta ütles, et on veel liiga noor, et perekonda omada.
Täpselt samade sõnadega oli ta nad maha jätnud, nagu Emily isa oli kolmkümmend aastat tagasi mind maha jätnud.
Emily puhkes nutma.
„Ema… nüüd ma saan aru.
Ma saan aru, miks sa olid alati uhke selle üle, et kasvatasid mind üksinda üles.”
**„MITTE SELLEPÄRAST, ET SA SEDA TAHTSID…
VAID SELLEPÄRAST, ET SUL POLNUD MUUD VALIKUT.”**
Istusin tema kõrvale.
Ma ei öelnud: „Kas ma ei öelnud sulle?”
Ma ei tuletanud talle meelde ka seda telefonikõnet, mil ta mind oma elust välja tõrjus.
Ma lihtsalt kallistasin teda.
Täpselt nii, nagu olin teinud alati, kui ta oli väike.
„Mul on kahju…” sosistas ta. „Ma lasin teistel inimestel öelda, mida ma sinust arvama peaksin.”
„Ma tean.”
„Kas sa suudad mulle andestada?”
Naeratades pühkisin ta pisarad.
„Emily… ema süda ei tööta nagu lukustatud uks.”
Seda võib murda.
Seda võib haavata.
Aga oma lapse jaoks jääb seal alati ruumi.
Sel hetkel sirutas Lily oma väikese käe minu poole.
Võtsin ta ettevaatlikult sülle.
Väike tüdruk naeratas mulle.
Emily vaatas meid läbi pisarate.
„Nüüd tahan ma, et ta teaks, kui tugev tema vanaema on.”
„Ja ka seda…
et perekonda ei tee täielikuks see, kui palju inimesi ühes majas elab.”
„Vaid see, kes jääb sinu kõrvale ka siis, kui kõik teised lahkuvad.”
Sel õhtul sõime koos õhtust.
MINA KEETSIN SUPPI.
Emily kattis laua.
Ja Lily jäi rahulikult magama, mähituna sellesse väikesesse kootud tekki.
Lõpuks jõudis tekk ikkagi selle inimeseni, kelle jaoks see oli tehtud.
Ja koos sellega jõudis temani ka see armastus, mida ei suutnud ära võtta ei vahemaa, arusaamatused ega valusad väljaöeldud sõnad.
