Hazel avas väikese paki värisevate kätega.
Saali laskus selline vaikus, et kuulda oli isegi konditsioneeri vaikset undamist.
Seal polnud ehteid.
Polnud raha.
Polnud kutset.
Seal oli hoopis hoolikalt kokku volditud kiri.
Paber oli juba veidi kolletunud.
Hazel tundis käekirja ära enne, kui oli lugenud ainsatki sõna.
„SEE… ON MASONI KÄEKIRI…” sosistas ta.
Pisarad tulid talle silma.
Ta avas kirja aeglaselt.
„Kallis Pähklikene!”
Juba pärast esimest rida oli tal raske hingata.
„Kui sa seda loed, siis on ilmselt lõpuks saabunud sinu lõpuaktuse ball. Loodan, et sa naeratad. Ja loodan, et sa ei nuta sellepärast, et mina ei saa seal olla.”
Hazel kattis käega suu.
Mitmed külalised olid silmanähtavalt liigutatud.
„Kas mäletad, mida ma sulle lubasin? Kui keegi sind tantsule ei kutsu, olen mina sinu saatja. Kui ma seda lubadust täita ei saa… siis soovin, et sind saadaks keegi, kes hoolitseb sinu eest alati.”
Hazel pöördus aeglaselt Eli poole.
Poiss langetas pilgu.
„Mason andis mulle mitu kuud enne õnnetust ühe karbi,” ütles ta vaikselt. „Ta ütles, et ma tohin selle avada alles siis, kui saabub sinu lõpuball.”
Saal kuulas vapustatult.
„Karbis oli see kiri… ja veel üks kiri mulle.”
„Sulle?” küsis Hazel.
Eli noogutas.
„Ta kirjutas, et kui ma kunagi näen, et sa oled alla andnud, pean ma sulle meelde tuletama, kui tugev sa tegelikult oled. Ja kui see päev saabub… pean ma sulle õmblema kleidi, milles sa näed end taas ilusana.”
Hazel naeratas läbi pisarate.
„Sellepärast õppisid sa õmblema?”
„Jah.”
„Aga sa polnud ju seda kunagi varem teinud.”
„Ei olnud.”
„Miks sa siis selle ette võtsid?”
Eli naeratas.
„SEST MA LUBASIN SEDA SINU VENNALE.”
Hazel vaatas taas kirja.
Viimased read luges ta juba valju häälega.
„Ja veel üks asi…”
„Kui Eli seisab sinu kõrval, kui sa seda loed, siis tea, et mina märkasin juba ammu midagi, mida teie kaks ise veel ei näinud.”
Saalist kostis vaikne naer.
Hazel punastas.
„Ta on sind alati vaadanud, nagu oleksid sina maailma kõige tähtsam inimene. Ära karda uuesti õnnelik olla. See ei ole reetmine. Just seda ma sulle soovingi.”
HAZEL EI SUUTNUD ENAM PISARAID TAGASI HOIDA.
Ta astus Eli juurde.
Kõik jälgisid hinge kinni pidades.
Sõnagi lausumata kallistas ta teda.
Poiss seisis alguses ebakindlalt.
Seejärel kallistas ka tema Hazelit vastu.
DJ pani vaikselt mängima aeglase loo.
„Kas sa teeksid mulle selle tantsu au?” küsis Eli.
HAZEL NOOGUTAS PISARAISE NAERATUSEGA.
„Ma arvan… Mason oleks sinu peale väga pahane, kui ma keelduksin.”
Naer levis üle kogu saali.
Kui nad koos tantsisid, ei vaadanud enam keegi kleiti.
Nad vaatasid hoopis tüdrukut, kes pärast pikki kuid julges esimest korda jälle naeratada.
Eli ei õmmelnud lihtsalt ühte kleiti.
Ta andis Hazelile tagasi tema enesekindluse.
Ja ta pidas kinni lubadusest, mille oli tegelikult andnud oma parimale sõbrale.
MÕNIKORD EI OLE KÕIGE VÄÄRTUSLIKUM KINGITUS SEE, MIS ON PEIDETUD KLEIDI SISSE.
Vaid armastus, mis suudab meid kanda ka siis, kui keegi, keda armastasime, ei ole enam meiega.
