Värisevate kätega tõstsin karbi kaane üles.
Seal ei olnud raha.
Ei olnud ehteid.
Vaid üks kolletunud bussipilet.
Täpselt samasugune nagu see, millega ma viiskümmend kuus aastat tagasi oma kodulinnast lahkusin.
Selle all lebas käsitsi kirjutatud kiri.
Advokaat ütles vaikselt:
– Tamás palus, et ma annaksin selle teile üle alles pärast tema matuseid.
VOLTASIN KIRJA AEGLASELT LAHTI.
„Kallis Nancy…
Kui sa seda loed, siis olen ma juba läinud. Mu advokaat tegi nalja, kui ütles, et ma meelitasin sind lõksu. Ainus lõks oli see, et ma tahtsin lõpuks panna oma elu armastuse mulle ühe korra „jah” ütlema.”
Mu pisarad langesid paberile.
„Viiskümmend kuus aastat tagasi arvasin, et olin sind kaotanud. Hiljem mõistsin, et sina ei jätnud mind maha. Elu otsustas meie eest.”
Kirjaga oli kaasas ka üks kaust.
Advokaat ulatas selle mulle.
– Siin on veel midagi.
Avasin selle.
See oli Tamási testament.
Ta jättis kõik mulle.
Vana perekodu.
Väikese raamatupoe, mille tema vanemad olid asutanud.
Ja ka fondi, mille ta oli aastaid tagasi salaja loonud.
– Mis see on? – küsisin hämmeldunult.
Advokaat naeratas.
– TAMÁS SOOVIS, ET SEE FOND AITAKS ÜKSIKUID EAKAID INIMESI, KES ELAVAD ÜKSINDUSES VÕI RAHALISTES RASKUSTES. TA ÜTLES, ET TEIE OLETE KOGU ELU TEISTE EEST HOOLITSENUD. NÜÜD ON NENDE KORD TEIEGA KOOS SEDA JÄTKATA.
Kirja viimaseid ridu suutsin vaevu lugeda.
„Ma kujutasin sageli ette, milline oleks meie ühine elu olnud. Me ei saa minevikku enam muuta. Kuid ma tahtsin, et vähemalt üks kord saaksin sind päriselt oma naiseks kutsuda. Aitäh, et täitsid mu viimase soovi.”
Pikki minuteid istusin lihtsalt vaikides.
Ma ei nutnud vara pärast.
Vaid sellepärast, et mõistsin, et Tamás ei olnud mitte kunagi, mitte ühekski päevaks minu peale vihane olnud.
Ta hoidis oma armastust alles aastakümneid.
Mõni kuu hiljem avasin väikese raamatupoe taas.
FONDI ABIL HAKKASIME KORRALDAMA ÜKSILDASTELE EAKATELE INIMESTELE ÜHISÜRITUSI, PAKKUSIME TOITU JA ABI NEILE, KELLEL EI OLNUD ENAM KEDAGI.
Lasin sissepääsu kohale paigaldada väikese vaskplaadi.
Sellel seisis ainult:
„Thomas ja Nancy – Sest tõeline armastus võib vahel hilineda… kuid ei unusta kunagi.”
Iga kord, kui ma sellest uksest sisse astun, meenub mulle bussijaam, kus me seitsmeteistkümneaastaselt teineteisega hüvasti jätsime.
Ja ma ei tunne enam, et kaotasin ta.
Vaid seda, et saatus andis mulle lõpuks tagasi – isegi kui ainult üheks kuuks – mu elu suurima armastuse.
