Hazel tõmbas värisevate kätega väikese pakikese roosi seest välja.
See ei olnud ehe.
Ei olnud raha.
See oli vana, kulunud käevõru.
Ta tundis selle kohe ära.
– See…
– See on mu venna oma…
Tüdruku silmad täitusid pisaratega.
Poiss noogutas vaikselt.
– Mitte päris.
– Pööra see ümber.
Hazel pööras käevõru ümber.
Selle siseküljele oli väikeste tähtedega midagi graveeritud.
„Hazelnut… kui ma ei saa kunagi sinu kõrval olla, tahan, et sa alati mäletaksid seda, mida ma sinus nägin. Sa oled palju ilusam, kui peegel näitab. Armastusega: Mason.”
Tüdruk hakkas valjult nutma.
Kogu võimla jälgis vaikides.
– Kust sa selle said? – küsis Hazel.
Poiss hingas sügavalt sisse.
– Eelmisel suvel aitasin garaaži tühjendada.
– Ma leidsin selle su venna vanast kalastuskastist.
– Ma teadsin, et see oli mõeldud sulle.
– Mul lihtsalt ei olnud võimalust seda üle anda.
Hazel surus käevõru rinnale.
– Ja sellepärast õmblesid sa selle kleidi sisse?
– Jah.
– Sest ma tahtsin, et sa täna õhtul ei mäletaks seda, mida need inimesed sinust rõivapoes ütlesid.
– Vaid seda, kuidas see poiss sind nägi, kes sind kogu elu kõige rohkem armastas.
DJ keeras muusika vaikselt maha.
Mõned õpilased hakkasid plaksutama.
Siis veel rohkem.
Lõpuks aplodeeris kogu saal seistes Hazelit.
Üks õpetaja astus tema juurde.
– Ära enam kunagi usu, et riidenumber määrab sinu väärtuse.
Hazel pühkis pisarad ära.
Ta naeratas.
Nii siiralt, nagu ta polnud pärast oma venna surma kordagi naeratanud.
Poiss ütles siis arglikult:
– Kas teeksid mulle au ja tantsiksid esimese tantsu?
Hazel noogutas.
– Jah.
Kui nad koos tantsupõrandale astusid, hakkasid külalised uuesti plaksutama.
Ja ma mõistsin midagi.
Selle õhtu kõige ilusam kleit ei olnud eriline sellepärast, et see oli käsitsi tehtud.
Vaid sellepärast, et iga selle õmblus sosistas mu tütrele:
„Sa ei pea muutuma, et olla väärt seda, et sa säraksid.”
