Kõik pilgud olid suunatud mulle.
Ma naeratasin.
Täpselt nii, nagu Jason oli soovinud.
Ta tuli minu juurde ja kallistas mind, nagu oleksime vanad sõbrad.
„Aitäh, et tulid,” ütles ta piisavalt valjult, et kõik kuuleksid.
„Soovin teile palju õnne,” vastasin rahulikult.
Nägin tema näol rahulolu.
Ta arvas, et oli võitnud.
TA ARVAS, ET MINU KOHALOLEK TÕESTAB, ET TA ON MIND LÕPLIKULT SELJATAHA JÄTNUD.
Siis helises uksekell.
Sisse astus keskealine mees.
Seljas elegantne ülikond.
Käes kaust.
Jasoni nägu muutus hetkega kahvatuks.
„Mida sina siin teed?” küsis ta närviliselt.
Mees vaatas minu poole.
„Vabandust, et segan, aga ma usun, et ka teil on õigus seda kuulda.”
Külalised jäid vait.
Mees tutvustas ennast.
Ta oli selle viljatusravi kliiniku jurist, kus neid aastaid tagasi raviti.
Selgus, et sisejuurdluse käigus avastati tõsine haldusviga ning nad pidid ühendust võtma kõigi asjasse puutuvate paaridega.
Jason katkestas teda närviliselt.
„Me räägime sellest hiljem.”
„Ei,” ütles mees. „See tuleb nüüd ära selgitada.”
Siis pöördus ta minu poole.
„Proua… teie uuringutulemused olid täiesti korras.”
Tundsin, kuidas õhk mu ümber justkui seiskus.
„Palun?”
„Viljakusprobleem ei olnud teis.”
Saabus vaikus.
Nii sügav vaikus, et keegi ei julgenud end liigutadagi.
Mees jätkas.
„LABORITULEMUSTE JÄRGI OLI RAVI AJAL AINULT TEIE ABIKAASAL TERVISEPROBLEEM, MIS TEGI LOOMULIKUL TEEL LAPSE SAAMISE PEAAEGU VÕIMATUKS.”
Jason langetas pea.
Ja mina sain korraga kõigest aru.
Kõigist süüdistustest.
Kõigist alandavatest märkustest.
Lahutusest.
Ta ei jätnud mind maha sellepärast, et mina ei saanud emaks.
Ta lahkus, sest ei tahtnud, et keegi tõde teada saaks.
KÜLALISED VAATASID TEDA SÕNATULT.
Tema uus naine küsis pisarsilmil:
„Jason… kas sa teadsid seda kogu aeg?”
Möödus pikk vaikus.
Lõpuks vastas ta vaevukuuldavalt.
„Jah.”
Naine astus temast sammu eemale.
„Ja sa lasid kõigil süüdistada teda?”
VASTUST EI TULNUD.
Panin vaikselt lauale kingituse, mille olin teel beebile ostnud.
Tema polnud milleski süüdi.
Seejärel pöördusin Jasoni uue naise poole.
„Soovin teile siiralt, et oleksite koos oma lapsega õnnelik.”
Siis vaatasin Jasonile silma.
„Aastaid panid sa mind uskuma, et ma olen vähem väärt. Täna sain lõpuks tagasi selle, mille sa minult ära võtsid.”
Mitte oma abielu.
MITTE KAOTATUD AASTAID.
Vaid oma eneseväärikuse.
Ja see oli väärt palju rohkem kui ükskõik milline kättemaks.
Kui ma uksest välja astusin, ei püüdnud keegi mind peatada.
Minu selja taha jäi vaikus.
Minu ees aga oli lõpuks elu, kus minu väärtust ei määranud enam kellegi teise valed.
