Ühes hullus hetkes mõtlesin, et ma unistan.
Kell oli veidi pärast kuut. Olin hommikumantlis, poolikut juukseid tõstmas, seisin ukse ees, käes jahtuv kohv.
Olin ukse avanud, sest keegi oli lühidalt ja järsult helistanud – selline helin, kui sa ei taha, et keegi sind ootamas leiaks.
Verandal oli beebi.
Ei, see polnud nukk. Tõeline beebi. Väike, roosakas, kes vaatas mind pilgutades.
Mõtlesin, et ma unistan.
Beebi oli mähitud pleekinud teksajakki.
Mu jalad peaaegu ei pidanud vastu. Ma tundsin teda ära.
Ostsin selle jakki oma tütrele Jenniferile, kui ta oli viisteist. Ta keeras silmi ja ütles: “Emme, see pole vintaaž, kui see veel võõra lõhna järgi haiseb.”
Panin kohvi nii järsult maha, et see valgus põrandale.
“Jumal küll…”
Beebi liikus. Kükitasin ja puutusin tema põsega. Siis tema rinnaga – lihtsalt, et tunda hingamist.
Ma tundsin seda jakki.
See oli soe. Elus. Vaikne.
“Head,” sosistasin. “Head, väike… ma olen siin.”
Võtsin ta sisse.
Viis aastat tagasi kadus mu tütar kuusteistkümneselt.
Ühel päeval lõhkus ta kappe, sest tema isa Paul oli keelanud tal kohtuda poisiga nimega Andy. Järgmisel päeval polnud teda enam.
Politsei otsis teda. Naabrid aitasid. Tema pilt oli poes ja kirikutes.
Ja mitte midagi.
Ei mingit jälge.
Paul süüdistas mind kõigepealt vaikselt. Siis kõvahäälselt.
“Sa pidid teadma.”
“Ma ei teadnud, et ta lahkub.”
“Jah, sa ei tea kunagi midagi, Jodi.”
Siis läks veel hullemaks.
“Sa pidid teadma.”
Kolmandal aastal kolis ta naise juurde nimega Amber. Mina jäin koju ja Jenniferi tuba jäi ukse taha kinni.
Me olime veel ainult paberil abielus.
Ja nüüd oli mul beebi köögilaual, mähitud tema jakki.
Tema kõrval oli kott mähkmete, piima, riiete ja niiskete salvrätikutega. See polnud hülgamine. See oli planeeritud.
Beebi vaatas mind tõsiselt.
Panin jakki lauale ja avasin tasku.
Mu käed värisesid.
Märk.
“Jodi,
Minu nimi on Andy. Ma tean, et see on kohutav viis alustada, aga mul pole muud võimalust.
See on Hope. Jenniferi tütar. Ja minu ka.
“Ma tean, et see on kohutav viis alustada.”
Jennifer ütles alati, et kui temaga midagi juhtub, peab Hope olema sinuga. Ta hoidis seda jakki kui viimast ühendust koduga.
Mul on kahju.
On asju, mida sa ei tea. Asju, mida Paul sinult varjas.
Ma tulen tagasi, et kõik selgitada.
Palun hoolitse tema eest.
— Andy”
“On asju, mida sa ei tea.”
Ma ei saanud hingata.
“Ei… ei… Jen…”
Pärast viit aastat oli mu lootus surnud. Nüüd vaatas Hope mind.
Helistasin kliinikusse. Siis – Paulile.
“Mida jälle, Jodi?”
“Tule kohe.”
“Mul on tööd.”
“Mul on su tütretütar laual.”
Paik.
“Mida?”
“Tule.”
Ta tuli kakskümmend minutit hiljem. Amber jäi autosse.
Ta tuli sisse vihaselt.
Siis nägi ta jakki.
Ja jäi halliks.
“Kust sul see on?”
“Mul on su tütretütar laual.”
“See on minu küsimus.”
Tema silmad väldisid märki.
“Sa teadsid.”
“Ära alusta.”
“Kas ta on elus?”
“Ta helistas mulle korra,” ütles ta.
Minu maailm kukkus kokku.
“Üks?!”
“Ta ütles, et on Andyga. Et ta on korras.”
“Ja ta ütles mulle, et ma peaksin arvama, et ta on surnud?!”
“Ta tegi valiku.”
“Sa valisid olla õige, mitte olla tütreks.”
Amber ilmus ukse juurde.
“Paul…”
“Vaikige.”
Võtsin Hope’i.
“Me läheme kliinikusse. Siis mine välja majast.”
Kliinikus ütles arst: ta on terve. Kerge, aga terve.
Siis küsis ta, kas mul on tuge.
Naersin kibedalt.
“Mul on kohv ja kolleegid.”
–
Keskpäevaks oli mul hädaolukorra hooldaja dokumendid.
Kell kaks olin tööl.
Hope’iga.
Mu ülemus Lena ütles: “Sul on kolmkümmend sekundit, et mulle selgitada.”
Selgitasin piisavalt.
Kell neli tuli ta.
Andy.
Noor. Murdunud. Kurnatud.
Ta vaatas kõigepealt Hope’i.
Siis mind.
“Ma olen Andy.”
“Ütle, kes sa oled.”
“Ma armastasin teie tütart.”
Maailm vaikis.
Ta istus.
“Alusta.”
“Ta tahtis tagasi tulla,” ütles ta. “Aga Paul ütles, et ta hävitab oma elu.”
Sulgesin silmad.
“Ja Hope sündis… aga Jennifer ei elanud.”
Ma ei suutnud liikuda.
“Enne, kui ta suri, ütles ta, et too ta sinu juurde.”
Hope liikus.
Hoidsin teda.
“Kuidas ta sinuga oli?”
Ta naeratas läbi pisarate.
“Ta naeris terve oma näo jagu.”
“Miks sa ei tulnud varem?”
“Kartsin, et ma ebaõnnestun.”
“Kas sa tahad jääda selle lapse ellu?”
“Jah.”
“Siis ära kadugu.”
Me naasesime koju.
Paul ootas.
“Sa!”
“Sa ei oma õigust.”
“Kus ta on?!”
“Ta ei ole surnud sinu pärast. Ta on kaugel sinu pärast.”
Ta jäi vait.
Majas hoidis Andy Hope’i.
Mina seisin köögis.
Ja sain aru:
Mu tütar ei olnud kadunud.
Ta oli jätnud oma kõige väärtuslikuma mulle.
Ja ta oli valinud mind olema koduks, kuhu kõik tagasi tuleb.
