Emily Parker pigistas tugevamini poleeritud metallist kandikut, eirates valu oma sõrmedes pärast kuut järjestikust tundi, mil ta oli „Grand Monarchis“ — Chicago kesklinna kõige eksklusiivsemas restoranis — serveerinud šampanjat ja suupisteid.
Kahekümne kuueselt oli ta selgeks õppinud nähtamatuks jäämise kunsti.
Ta libises laudade vahel märkamatult — mööda disainerkleite, muretut naeru ja miljonite väärtuses tehinguid, mis tema ümber sündisid. Tehinguid, mille väärtus ületas selle, mida ta teeniks kümne elu jooksul.
Ta talus seda kõike ühe põhjuse pärast.
Lily.
Tema nelja-aastane tütar oli tema valgus. Lapse isa oli kadunud kohe, kui kuulis rasedusest, jättes Emily üksinda arvete, üüri ja karmide talvede keskele.
Aga tol õhtul muutus kõik.
Victor Kane — püsiklient ohtliku loomusega — surus ta pimedas koridoris vastu seina.
Ta haaras ta käest jõuliselt kinni.
— Sa tuled minuga — sosistas ta.
Hirm halvas ta.
Keegi ei tulnud appi.
Kuni üks hääl katkestas vaikuse:
— Ta ei lähe sinuga kuhugi.
Ethan Caldwell astus ette.
Miljardär. Rahulik. Ohtlikult enesekindel.
Enne kui Victor reageerida jõudis, haaras Ethan tal näost ja suudles teda.
See ei olnud romantiline.
See oli kaitse.
Victor tõmbus tagasi.
Hiljem tegi Ethan talle ettepaneku.
Teeskleda tema tüdruksõpra.
Vastutasuks — kaitse.
Emily teadis, et miski ei tule tasuta.
Aga Lily pärast… ta nõustus.
Ethan maailma sära pimestas teda.
Hiilgus, üritused, kleidid.
Kuid kõige rohkem üllatas teda mees ise.
Ta maksis Lily ravi eest.
Ta hoolis.
Ta kuulas.
Tasapisi muutus teesklus millekski tõeliseks.
Nad armusid.
Ja siis kukkus kõik kokku.
Ühel päeval sai Emily ümbriku.
Fotod.
Naistest Ethan minevikust.
Süüdistused, et ta „päästab“ neid… ja siis hülgab.
Ta läks teda otsima.
Mees ei eitanud.
Üks naine tema minevikust oli surnud.
Süü painas teda.
— Ma armastan sind — ütles ta.
Aga hirm võitis.
Emily lahkus.
Samal päeval koju jõudes leidis ta ukse avatuna.
Lapsehoidja lamas teadvuseta.
Lily oli kadunud.
Victor oli tagasi tulnud.
Tema maailm varises kokku.
Siis ilmus Ethan.
Raevunud. Otsusekindel.
— Ma leian ta.
Ja ta leidiski.
Lily päästeti.
Victor — arreteeriti.
Samal ööl sosistas Ethan:
— Ma ei taha sind päästa. Ma tahan jääda.
Emily mõistis midagi olulist.
Armastus ei tähenda kellegi parandamist.
Vaid tema valimist.
— Ma armastan sind — ütles ta.
Kuude pärast oli elu teistsugune.
Emily ei teenindanud enam.
Lily jooksis ja naeris.
Ja Ethan oli nende kõrval.
Koos õppisid nad kõige tähtsama:
Õnne ei saa osta.
Seda ehitatakse.
Ja pärast igat tormi… olid nad lõpuks leidnud oma kodu.
